Elu maailma veere peal: üllaülla

Laupäev: Veronica lendas BAsse. Teadsin enda peas, et nüüd pean mina süüa tegema. Õnneks mõtlesime Kiaraga välja plaani, et lähme hoopis restorani sööma. Saime Sergio kah nõusse. Läksime EPAsse. Sõime 2 suurt üleküllastatud juustuga pizzat. Mulle istuvad argentiina pizzad, sest siin pannakse nii palju juustu. Juustud on teistusugused kah, mingi kreemjuust (tõlkes). Mu vend ja õde tegid vahepeal tatikuulide sõda, ma hoidusin sellest .D See kõik restorani lõbu ( 2 pizzat, 1 lasteeine, 3 mahla, üks shokolaadikakao) läks maksma 200 peesot ehk kuskil 35 eurtsi. Õnneks ma ei pidanud maksma :D Peale seda sain korraks sõbrannaga kokku. Õhtul kella 4 ajal läksime Eli ja Kiaraga ookeani äärde jalutama. Rio Grandes toimusid 2 päeva kalastamisvõistlused. Külastasime rahulikult poode ja ühes poes ajasime mingi poemüüjaga tund aega juttu. Üsna tavaline, et siin lihtsalt jutustama hakatakse, ma jään ju hästi silma. Ning siis, kui me lõpude lõpuks ookeani äärde jõudsime, oli kalapüüdimine ja laat saanud selleks päevaks läbi. Korjasime rannast caracoleseid. Eesti keeles peaks vist olema rannakarbid. Kokku võttis see jalutuskäik 5 tundi. :D

Pühapäev: ma kokkasin. Ei tahtnud, kuid kõik teised olid näljas. Tegin pastat koos viinerite ja salsa (ketsupi)kastmega. Mulle ei meeldinud, kuid teised kiitsid seda taevani. Kiara sõi isegi 3kordse portsu ja Sergio ka. :D Peale seda külastasime vanaema ja vaatasime, kuidas töömees remonti teeb. Nad vahetavad hetkel seina ääres astangul olevaid plaate. Meil jõuab kah varsti väljas remont/ renoveerimine valmis, ainult aknaliistud on vaja akende äärde panna. Peale seda läksime Sigridi ja Kiaraga uuesti kalapüügi võistlusele. Nüüd nägime laata ja tantsuetteasteid ka. Mingi hip-hop grupp, Boliivia grupp (nii lahe) ja Rio Grande cumbia muusikabänd. Siis vaatasime neid kalu, mis oli püütud. Jumalast suured. Kõige suurem oli 80 senti. Tegime pilti kah. Aga piltidega juhtus selline kurb asi, et mu õde kustutas kõik ära. Täitsa kogemata. Ta tahtis pilti kustutada, aga kuna mul on inglise keeles, siis ta kustutas kõik pildid. Nii kahju, oleks saanud neid tantusvideosid näidatata. Jalutasime ja jalutasime, kusil 2 h. Õhtul vaatasime tõsielufilmi argentiina poisist, kes poos teisi inimesi, olles ise 12 aastane.

Esmaspäev: Sergio ja Gonzalo läksid Verole Ushuaiasse järgi. Me Kiaraga jäime koju. Oleks kah kaasa läinud, aga kuna Verol oli kah sõbranna, siis ei oleks autosse ära mahtunud. Kiarat ei oleks üks koju jätnud.

Nii ilus ilm. Olin laisk ja sõime Kiaraga pühapäevast pastat. Muidu peab siin olema iga päev lõunaks erinev söök. Ja kui üle jääb, siis visatakse ära või koertele. Vähemalt lähevad mu pastaroad hästi Kiarale peale.

Koristasime natukene, kuna arvasime, et kodukoristajat ei tule. Chela (kodukoristaja) puudus nädal aega ja arvasime, et ta ei tule nüüdki kord. Õnneks tuli, aga tuli siiski siis, kui me olime just koristamise lõpetanud. :D

Läksime vanaema juurde ja mu tädi Pati läks Maurit (nõbu) panka viima. Hüppasime peale. Autoga sõites oli üks naljakas vaatepilt. Autoteel oli suured värvipotid valge värviga maha läind ning terve tänav oli sellega koos korralikult. Loomulikult olid autod sealt pidevalt ülesõitnud, et rehvid said valge värviga kokku.

Läksime jäätist sööma. Tädi tegi välja. Pakkusin ise välja , et ma maksan enda jäätise ise, kuid ei lubatud. Siin selline lugu, et kui lapsed (alla 18) on kellegi hoole all, siis on täielik vastutus. Kordagi ei tohi olla tühi kõht ja kui ongi, siis leitakse midagi söödavat või minnakse sööma.

Pärast võttsime väljas natukene päikest. Ma määrisin ennast loomulikult mitme päikesekreemi kihiga, et mitte päikesepõletust saada, kuid põsed läksid ikka punaseks.

Õhtul 6 ajal pidime linnas ühe Sigridi sõbraga kokku saama. Läksime siis Sigrid, mina ja Pipo linna. Kiarga jäi vanaema juurde maha, kuna tal tekkis emaigatsus. Kahjuks Sigridi sõbranna ei tulnudki ja me läksime ns jalutama. Õnneks oli nii ilus ilm ja Pipoga sain nalja, nii et ei kahetse. Pargis olles jalutades mingi suvakas tüüp teadis mu nime ja tervitas "Hola Grete". Ma ütlesin "chou". Ma ei tahtnud halvasti öelda, aga automaatselt nii nagu Eestis tervitatakse. Argentiinas öeldakse Chou ainult hüvastijättes, mitte tervitades :D Hiljem mingi tänavanurga peal keskealine mees tervitas, ma ei pööranud tähelepanu, kuna mind tervitavad igasugused suvakad kah, kuna nad arvavad ikka veel, et ma olen turist. Õhtul sõbranna ütles, et ta isa tervitas mind. :D Olen külm :D

Jalutuskäik kestis 3/4 h. Koju jõudes avastasime, et meil ei ole õiget koduvõtit. Kiara andis mulle ennem vale võtme ja me ei saanud koju sisse. Küsisime siis Chelalt (kodukoristajalt), kuid tema võtmega ei oskanud lahti teha (tal on teise ukse võti). niisiis istusime ja ootasime . Õnneks tulid nad poole tunni pärast. Kuna ma siin suguvõsas tuntud kui muffiniküpsetaja, siis tegime muffineid. Kõigile meeldivad mu tehtud muffinid. Õpetasin siis Sigridile kah.

Kuna Vero käis BAs ja ta shoppamisinimene, siis ta tõi ka mulle kingitusi. Sain endale ühe valge pihavöö, valge mustriga polero (pidi BAs hullult moes olema), musta suvekleidi ja 3 paari sokke. Tal mulle lihtne valida, kuna me oleme samas suuruses, ma ainult natukene pikem. Kui siin juba kinkimisest kirjutada, siis Verole, vanavanematele, tädidele meeldib teha kingitusi. Ma ei tea kas see on siin tavaks või ns, aga mulle tehakse päris tihti kingitusi. Lihtsalt mingil päeval tuuakse väikese kotikese see küünelakk, korvike kommidega, huuleläige, patsikummid jne (ja need on täiesti uued, pakitud ja hinnasildiga). Olen neile öelnud kah, et nad ei pea tegema, kuid nad ikka teevad.