3.päev-sõit Las Grutasesse

Kuna ma ei suutnud magada palavas õhuta toas, siis olin hommikul  kell 5 üleval ja vahtisin mingit igavat filmi ning kirjutasin kõik Argentiina pühad oma märkmikusse. Valmistasin teistele hommikusöögi .  Ning lõpuks kell 9 oli pere üleval.

Jätsime Jaraga hüvasti ja alustasime oma sõitu Las Grutasesse. Sõidu alguses näitas auto termomeeter, et väljas on 30 kraadi.

Esimene peatus oli Garayaldes.  See asus otseses mõttes keset patagoonilist kõrbet. Lihtsalt täiesti lampi üks bensiinikas. Mitte ühtegi mäge, puud,  maja, looma - olid ainult elektripostid. Kuna oli natukene tuult, siis lendasid ringi heinakerataolised ümmargused asjad. Nägin keerist :D

Väljas kiskus aina palavamaks. Seepärast külmetasin oma kurgu ära.

Keskpäeval jõudsime Trelewi. Võtsime bensiini ja väljas oli väga umbne. Tunnetasin esimest korda pluss 38 kraadi. NII PALAV. Lämmatav. Varjus oli isegi raske olla. Mõelda vaid, et ma juba 38 hädaldan, mis ma siis Cordobas teen, sest seal üle 40 kraadi. Mõtlesime lõunat süüa, aga kahjuks olid kõik restoranid suletud. NEED SOOJAMAPOIKAD TEEVAD JU SIESTAT.  Tiirutasime linnas ennem kui leidsime ühe jäätiseputka, kus müüdi ka empanadasid.  Nägime ainult 3 inimest jalutamas :D

Teepeal sõime empanadasid, mis olid minu elu ühed parimad. Ja lõpuks veel ananassi-vaarika-banaani jäätist. Argentiinas on lihtsalt niii hea söök. Hakkan kindlasti Eestis teile igasuguseid asju valmistama.

Sõitsime Puerto Madrynisse ja sealt edasi  Las Grutasesse. Lõpuks olime kohal ja väga õnnelikud.

Otsisime hotelli ja läksime randa. Ma pidin ära surema, kuna see oli lihtsalt nii super place. Nii kena rand ja papagoid  lendasid õhus. Pealegi oli mõnus õhtupoolik ja linn hakkas vaikselt elanema.

Käisime soojas ookeani vees ujumas. Õhtul chillasime kesklinnas. Kuulasime öiseid jazzbände ja tegin pilti sapo Pepega (mingi kuulus konn argentiinas):D

Kohtasin täiesti lampi ühte sõpra. Ta teenis räppides tänaval raha :D Ta peatus perega 3 päevaks Las Grutases ja läksid edasi Buenos Airesesse. Ütles, et ta käib reisil olles pidevalt turistlikes kohtades räppimas öösel, kuna iga kord on reisil olles raha vaja. Muidu ta sõnad on ülimalt head.

Öösel kell 1 käis põnev elu.  Vaevu sai tänaval kõndida, ilma et kedagi puudutaks.

Läksime lõbustusparki.  Sain ühe rõnga viskamismängu tasuta. :D müüa ütles, et ma maksma ei pea :D Mulle sobis. Pidi viskama ühe pulga otsa 1 rõnga . Kokku oli 6 rõngast. Peavõiduks oli meetrise läbimööduga suur pall. Ja kui mitte ükski sisse ei  lähe, siis saab väikese palli. Ma sain väikese palli J

Kas te teadsite, et argentiinlased kardavad kohutavalt sääksi. Eriti mu 13-aastane vend :D Ühe sääse pärast tekkib selline paanika. Ma olin see ainuke, kes neid Vero plätuga vastu valget seina tappis.  Esimesel õhtul oli meie korterhotellis 4 sääske.  :O Nii palju onju.

Garayalde

Gonza meistriteos teekonnal, kui tal ei olnud internetti

2.päev-Comodoro ja Rada Tilly

 Öö oli väga kurnav, kuna meie toas valitses üle 30 kraadi öösel. Seepärast olin ma hommikul vara üleval ja sõin  tagaajast aprikoose. Kui teised üles ärkasid, siis käisime lähipiirkonnas salati valmistamiseks asju ostmas.

Ostsime rediseid, salatit ja tomatit. Kõik läks nii vähe maksma. Vero ütles sellepeale : “ Bienvenidos en Argentina” (teretulemast Argentiinasse). Nimelt nüüd sai tunnetada neid hindu, mis on enamvähem võrdsed Eesti hindadega. Tulemaal on asjad ikka kõvasti kallimad kui Eestis. Kui TDF külastada 2-3 päeva, siis pole nii hullugi, aga kui elada natukene pikemat aega, siis annab rahakotile küllaltki tunda :D

Kella  12 ajal näitas kraadiklaas pluss 33 kraadi. Päike võttis korralikult. Tegime väikese veesõja.

Sõime lõunaks Jara assadot ja fooliumi sees küpsetatud sibulat, kaalikat, peeti, KÜÜSLAUKU. Pärast läksime linna peale chillima.

Külastasime igasuguseid kohakesi ja läksime õhtupoolikuks Rada Tilly randa.

Rada Tilly on umbes 8 km kaugusel Comodoro Rivadaviast. See on comodori üks osa. Pm rand ja ainult rikkurite majad. Ilus kohake keset kahte mäge.

Kui randa jõudsime, siis selleks ajaks oli tekkinud tuul. Ma eriti ujuma ei kippunud ja kui ookeani vet katsusime, siis saime kah jalakramid. Nii külm vesi :S

Comodoro Rivadavia on Chubuti provintsi pealinn. See asjub ilustat kivist mägede vahel ning linna ääres on järsud kivised nõlvakud. Puid vabas looduses ei ole (patagoonia keskosas ja idakallakul ei ole üldse puid !!), ainult linnas on. Inimesed tegelevat enamasti nafta kaevandamisega. Seepärast linnast väljas näeb pidevalt töötavaid naftavasaraid.

Linnas oli väga palju mustlasi kes kandsid pikki seelikuid.

See linn jäi mulle veel silma sellega, et  poes olnud kilekotte. Alati pidi kaasa võtma riidekoti või leidma pappkasti. J

valge

rada tilly.

lõpus käidud

1.päev- sõit Comodoro Rivadaviani piltidega

Eelmisel õhtul enne väljasõitu viisime oma väikese koera Mia mu isa vanaema juurde elama, senikauaks kui me reisilt tagasi tuleme. Võtsime bensiinipaagi täis ja tühjendasime rahaautomaati. Varahommikul  pakkisime oma asjad autosse. Kõik oli minekuks valmis.

2.jaanuar 2012

Enne kuut ärakasime ülesse ja kuumutasime mate jaoks vett ning reis võis alata.

 Lehvitasime Rio Grande majadele. Kui sõitsime suurest Jeesuse kujust mööda, siis tegime püharisti (laubale, rinnakule, vasakule õlale, paremale õlale, musi ja südamele, aamen), et meil reisil hästi läheks.

Rio Grande linnast väljudes peatas mingi turva/politsei meid kinni. Ma ehmusin esimese hooga ära, et kohe mingit kontrolli hakatakse tegema ja äkki me ei saagi reisile minna. Tegelt oli asi leebem. Isa käest küsiti perekonna andmeid ja lõpp-punkti kuhu me lähme. Siis tõi onu meile suure pudeli vett, 2 t-särki, pastaka, autoprügikoti, kleepsu, kondoomi ning igasuguseid asju lugemiseks. Käimas oli kampaania   “Elu ja pere“. See pidavat toimuma iga aasta Tierra del Fuegos, kuna terve saar läheb suveks põhja puhkama. Eelkõige uuritakse  selle kampaania käigus inimeste reisi sihtpunkte, kui paljud reisivad ja tahetakse, et sellisel reisimiskuul oleks kõigil ohutu. Kõige rohkem reisivat minu linna ehk Rio Grande rahvas, kuna suvel on inimestel tehastes puhkus. Ushuaia ja Tolhuini rahval on suvekuudel käimas tõsine turismihooaeg, Rio Grandes suurt turistide hooaega ei ole. See kampaania  toimub ainult jaanari kuu.

Kas te teadsite, et Argentina Tulemaal on riigipiir Tšiiliga. Õigemini ei ole võimalik  pääseda Argentina Tulemaalt põhja-Argentiinasse, ilma, et läbiks Tšiilit.

Tsiili ja argentiina

Sõit San Sebastiani, kus on Argentiina piiripunkt. Väga palju rahvast. Esimese korraga unustas Sergio mingid auto dokumendid maha ja ta pidi 2 korda järjekorras olema. Piiriületuseks kulus tunnike.

Tšiilisse sisenedes tegime lainetusena „OLA“.Tegime neid olasid terve reisi vältel kui sisenesime mingisse kohta.

 Paari km pärast tuli Tšiili piiripunkt, kus oli veel rohkem rahvast. Oma poolteist tundi ootasime, enne kui meie saime üle piiri. Tšiili piiripunkti oli naljakas asi see, et kõik autosolijad peavad ennast näitama. Vahet pole kas oled viimaseid päevi elav vanurike või kipsis jalaga.  Loomulikult nägin ma palju tuttavaid - koolikaaslasi ja kohtasin seal oma YFU kordinaatorit koos lapselapsega.

Kas te teadsite, et Tšiili Tulemaal ei ole asfalti, vaid on kruusatee ja seda kuskil 120 km. Õudus on kruusateel sõita. :S Läksime veel teist kruusateed pidi, mis peateest 30 km pikem. Sai ikka korralikult autoga hüpatud ning pea mitu korda vastu lage löödud. Te olektsite pidanud nägema mu venda Gonzalot kui üks kõva hüpekas oli. Tüüp magas suu laht ja padi oli kaisus. Hüpeka hetkel ta lendas vastu autolage ja eesoleva istme vastu. Ta oli nii ehmunud näoga, aga ma sain nii kõvasti naerda. Ei suutnud Kiaraga naeru pidada oma 10 mintsa.

 Oli selline tunne, et olen sattunud ühele rallile.  Sergio kimas kruusateel ning seetõttu ei suutnud ma magada. Seevastu nägin ma imeilusat loodust. Armusin juba esimesel nädalal Tierra del Fuego loodusesse. Suurte mägede vahel on erkrohelised väljad paari lambakarjaga ja nendes lombijärvedes on flamingod. TDF ei ole loomi, keda kartma peaks (va rebased, aga ma neid ei karda). Siin on tohutult linnulisi ja guanacosid. Kui keegi teele peaks jooksma, siis oleks ainult Guanaco.

Bahia Azul .Ületasime ajaloolise Beagle kanali. Minu üllatuseks oli see kanal päris tilluke. Kui maakaardilt vaadata, siis see kanal tundub päris lai. Kulus 15-20 mintsa ja kanal oligi ületatud. Autopilet oli  kas 150 peesot(alla 30 eurtsi) või 180 peesot( 34 eurtsi), kuid kallis, sellise väikese ületamise eest.

Ainult niimoodi saab läbida Beagle kanali, mis asub Tsiilis. See autotee, mis on Tsiili Tulemaa osas on tegelikult kruusatee!!!! aga käimas on projekt Argentiina koostööga, mille tulemusena peaks järmisel/ülejärgmisel aastal see osa saama uue teekatte.

Kuna saime praamilt esimesena välja , siis piiripunktis oli veel vähe rahvast. Vero veel jooksis piiripunkti, kuna terve kari rahvast oli sinnapoole minemas kuhu meiegi. Asjad saime aetud 10 minutiga.

Sõit Rio Gallegosesse, kus võtsime bensiini. Meie üllatuseks oli nii palav. Kui Rio Grandes oli lahkudes tavaline TDF ilm ehk pluss 15 kraadi ja jäine külm tuul, siis Rio Gallegoses oli 21kraadi ja mõnus soe tuuleiilike. Üldse peale Beagle kanalit oli ilm kõvasti soojem ja tuult oli mega vähe.

Edasi sõit San Piedra Buenasse, kui toimus lõunasöök.  Väljas oli väga palav (26 kraadi) ja vahetasime oma riided millegi suvisema vastu. Selle nimel ajasime segi oma hästipakitud pagasniku.

Autotee- kuna Argentiina asub väga kivisel kuival pinnasel, siis Patagoonias on väga head asfalteeritud teed. Ainuke häda on see, et need on pikad ning lõpmatud keset patagoonilist „külmakõrbet“. Patagoonia idaosas on puudeta tasased alad. Inimasutus on kah väga hõre ning kui auto sellisel teekonnal katki läheb, siis on küll mööga. Õnneks on terve tee varustatud mingite SOS helistamispunktidega. Terve tee oli neid täis.

Sõita saab umbes 130 km/h, kuna pole erilisi kurve, ilma mõhkudeta ja vastutulevaid autosid oli  jaanuarikuus üsna vähe. Lubatud on 120 km/h.

Mure teekonnal

Nimelt kui sõitsime Piedra Buenast Calieta Oliviasse valdas tõsine probleem, kuna antud teeosal ei olnud asustust eriti näha. Nimelt nagu ikka joovad argentiinlased matet. Nii ka meie. Jõime matet oma pool tundi ja chillisime autos. Värk kiskus ainult siis halvaks, kui tuli häda nr 1. Argentiinlased on ju harjunud jooma matet terve liiter, ma mitte. Kodus saab iga kell minna, aga teekonnal on teine lugu. Vetsu ei saanud minna, kuna pikad sirged teed. Puid kah ei ole. Mis siis üle jäi. Pidin kannatama oma 180 km, enne kui vetsu sain. Küll ma hädaldasin, aga ära kannatasin.  Bensukasse jõudes pidi kah  ootama oma 2 minutit, kuna just oli koristatud ja põrnad pidi kuivama.

Niisiis- Kallis Argentiina valitsus, palun võimaldage mingid vetsud pikkadele Patagoonia teelõikudele - parimat lootes, sinu riigis pesitsev eestlasest vahetusõpilane Grete. Te quiero J

Vähemalt õppisin ma sellest niipalju, et ma matet pikkadel asustamata teelõikudel ei joo.

Calieta Olivia on väga ilus linn . Kõik on väga hoolitsetud ja autod on kah uued. Paarkümmned kiltsa  edasi  ja jõudsime oma esimese päeva sihtpunkti Comodoro Rivadaviasse. Ööbisime Sergio ühe vana tuttava Jari (Hari) juures. Nimelt Sergio elas 6 aastat oma lapsepõlves Comodoro Rivadavias. Iga kord kui nad Põhja-Argentiinasse lähevad, siis nad  ööbivad Jari juures. Jari on vanamees, kes elab üksida majas. Tal on suur tagaaed ja seal kasvavad punaseid viinamarjad, aprikoosid, ploomid, murelid, kartulid, põldmarjad, vaarikad. Kahjuks ei olnud viinamarjad veel valmis ja sai süüa paari valminud aprikoosi ja vaarikat. (vihjeks võin öelda, et kui me reisilt tagasi tulime, siis olid kõik puuviljad peale viinamarjade valmis)

Jari juurdes sõime näljastena nii kuidas jaksasime. Sergio küsis veel, et mis mul lahti on, et ma liha nii palju söön. Ta ei olevat mind kunagi nii palju liha söömas näinud. Aga oli niiiiii heaaa assadoo või olin ma lihtsalt väga näljane. Igaljuhul toimus meil pidulik vastuvõtt ja kõik pidasid kõnet. Muidu õhtu oli väga mõnna, kuskil pluss 25 kraadi.

Meie seltskonnaga liitus üks naaber, kes kinkis meile puukivid. Ehk puu mis näeb välja nagu kivi. See on raske nagu kivi, kuid röngenis ei pidavat see midagi näitama.  Need tekkisid umbes 2000 aastat tagasi, kui  vulkaani tolm, vesi, päike ühele metsaga nii tegid ja nüüd on seal looduspargis puukivid.

Öö oli väga palav, kuna magasime viiekesi ühes toas, kus ei olnud ventilatsiooni.

arg piiripunktis. 

ootasime praami

suur tuul

meie uus kaamera võttis ainult siis pilti kui naeratus oli näos

Piedra Buena asub nö Patagoonia oaasis .esimesed puud

kus sa lähed vetsu???

San Julian

sos punkt. 

muusika oli pidvalt taustaks, sest sellistel teedel ei ole midagi paremat autojuhil teha

arvasin, et ma saan magama jääda, kuid ei. Vaimustus kõigist uuest ei lase magada. 

siis kui Vero istus taha

Calieta Olivia

Gonza õppis ametit. bensiini hind oli 4, 299 peesot, Rio Grandes 4,099

puukivid

söön kõike-aprikoos, mis sai võetud puu otsast