Elu maailma veere peal: 1.päev- sõit Comodoro Rivadaviani piltidega

Eelmisel õhtul enne väljasõitu viisime oma väikese koera Mia mu isa vanaema juurde elama, senikauaks kui me reisilt tagasi tuleme. Võtsime bensiinipaagi täis ja tühjendasime rahaautomaati. Varahommikul pakkisime oma asjad autosse. Kõik oli minekuks valmis.

2.jaanuar 2012

Enne kuut ärakasime ülesse ja kuumutasime mate jaoks vett ning reis võis alata.

Lehvitasime Rio Grande majadele. Kui sõitsime suurest Jeesuse kujust mööda, siis tegime püharisti (laubale, rinnakule, vasakule õlale, paremale õlale, musi ja südamele, aamen), et meil reisil hästi läheks.

Rio Grande linnast väljudes peatas mingi turva/politsei meid kinni. Ma ehmusin esimese hooga ära, et kohe mingit kontrolli hakatakse tegema ja äkki me ei saagi reisile minna. Tegelt oli asi leebem. Isa käest küsiti perekonna andmeid ja lõpp-punkti kuhu me lähme. Siis tõi onu meile suure pudeli vett, 2 t-särki, pastaka, autoprügikoti, kleepsu, kondoomi ning igasuguseid asju lugemiseks. Käimas oli kampaania “Elu ja pere“. See pidavat toimuma iga aasta Tierra del Fuegos, kuna terve saar läheb suveks põhja puhkama. Eelkõige uuritakse selle kampaania käigus inimeste reisi sihtpunkte, kui paljud reisivad ja tahetakse, et sellisel reisimiskuul oleks kõigil ohutu. Kõige rohkem reisivat minu linna ehk Rio Grande rahvas, kuna suvel on inimestel tehastes puhkus. Ushuaia ja Tolhuini rahval on suvekuudel käimas tõsine turismihooaeg, Rio Grandes suurt turistide hooaega ei ole. See kampaania toimub ainult jaanari kuu.

Kas te teadsite, et Argentina Tulemaal on riigipiir Tšiiliga. Õigemini ei ole võimalik pääseda Argentina Tulemaalt põhja-Argentiinasse, ilma, et läbiks Tšiilit.

Tsiili ja argentiina

Sõit San Sebastiani, kus on Argentiina piiripunkt. Väga palju rahvast. Esimese korraga unustas Sergio mingid auto dokumendid maha ja ta pidi 2 korda järjekorras olema. Piiriületuseks kulus tunnike.

Tšiilisse sisenedes tegime lainetusena „OLA“.Tegime neid olasid terve reisi vältel kui sisenesime mingisse kohta.

Paari km pärast tuli Tšiili piiripunkt, kus oli veel rohkem rahvast. Oma poolteist tundi ootasime, enne kui meie saime üle piiri. Tšiili piiripunkti oli naljakas asi see, et kõik autosolijad peavad ennast näitama. Vahet pole kas oled viimaseid päevi elav vanurike või kipsis jalaga. Loomulikult nägin ma palju tuttavaid - koolikaaslasi ja kohtasin seal oma YFU kordinaatorit koos lapselapsega.

Kas te teadsite, et Tšiili Tulemaal ei ole asfalti, vaid on kruusatee ja seda kuskil 120 km. Õudus on kruusateel sõita. :S Läksime veel teist kruusateed pidi, mis peateest 30 km pikem. Sai ikka korralikult autoga hüpatud ning pea mitu korda vastu lage löödud. Te olektsite pidanud nägema mu venda Gonzalot kui üks kõva hüpekas oli. Tüüp magas suu laht ja padi oli kaisus. Hüpeka hetkel ta lendas vastu autolage ja eesoleva istme vastu. Ta oli nii ehmunud näoga, aga ma sain nii kõvasti naerda. Ei suutnud Kiaraga naeru pidada oma 10 mintsa.

Oli selline tunne, et olen sattunud ühele rallile. Sergio kimas kruusateel ning seetõttu ei suutnud ma magada. Seevastu nägin ma imeilusat loodust. Armusin juba esimesel nädalal Tierra del Fuego loodusesse. Suurte mägede vahel on erkrohelised väljad paari lambakarjaga ja nendes lombijärvedes on flamingod. TDF ei ole loomi, keda kartma peaks (va rebased, aga ma neid ei karda). Siin on tohutult linnulisi ja guanacosid. Kui keegi teele peaks jooksma, siis oleks ainult Guanaco.

Bahia Azul .Ületasime ajaloolise Beagle kanali. Minu üllatuseks oli see kanal päris tilluke. Kui maakaardilt vaadata, siis see kanal tundub päris lai. Kulus 15-20 mintsa ja kanal oligi ületatud. Autopilet oli kas 150 peesot(alla 30 eurtsi) või 180 peesot( 34 eurtsi), kuid kallis, sellise väikese ületamise eest.

Ainult niimoodi saab läbida Beagle kanali, mis asub Tsiilis. See autotee, mis on Tsiili Tulemaa osas on tegelikult kruusatee!!!! aga käimas on projekt Argentiina koostööga, mille tulemusena peaks järmisel/ülejärgmisel aastal see osa saama uue teekatte.

Kuna saime praamilt esimesena välja , siis piiripunktis oli veel vähe rahvast. Vero veel jooksis piiripunkti, kuna terve kari rahvast oli sinnapoole minemas kuhu meiegi. Asjad saime aetud 10 minutiga.

Sõit Rio Gallegosesse, kus võtsime bensiini. Meie üllatuseks oli nii palav. Kui Rio Grandes oli lahkudes tavaline TDF ilm ehk pluss 15 kraadi ja jäine külm tuul, siis Rio Gallegoses oli 21kraadi ja mõnus soe tuuleiilike. Üldse peale Beagle kanalit oli ilm kõvasti soojem ja tuult oli mega vähe.

Edasi sõit San Piedra Buenasse, kui toimus lõunasöök. Väljas oli väga palav (26 kraadi) ja vahetasime oma riided millegi suvisema vastu. Selle nimel ajasime segi oma hästipakitud pagasniku.

Autotee- kuna Argentiina asub väga kivisel kuival pinnasel, siis Patagoonias on väga head asfalteeritud teed. Ainuke häda on see, et need on pikad ning lõpmatud keset patagoonilist „külmakõrbet“. Patagoonia idaosas on puudeta tasased alad. Inimasutus on kah väga hõre ning kui auto sellisel teekonnal katki läheb, siis on küll mööga. Õnneks on terve tee varustatud mingite SOS helistamispunktidega. Terve tee oli neid täis.

Sõita saab umbes 130 km/h, kuna pole erilisi kurve, ilma mõhkudeta ja vastutulevaid autosid oli jaanuarikuus üsna vähe. Lubatud on 120 km/h.

Mure teekonnal

Nimelt kui sõitsime Piedra Buenast Calieta Oliviasse valdas tõsine probleem, kuna antud teeosal ei olnud asustust eriti näha. Nimelt nagu ikka joovad argentiinlased matet. Nii ka meie. Jõime matet oma pool tundi ja chillisime autos. Värk kiskus ainult siis halvaks, kui tuli häda nr 1. Argentiinlased on ju harjunud jooma matet terve liiter, ma mitte. Kodus saab iga kell minna, aga teekonnal on teine lugu. Vetsu ei saanud minna, kuna pikad sirged teed. Puid kah ei ole. Mis siis üle jäi. Pidin kannatama oma 180 km, enne kui vetsu sain. Küll ma hädaldasin, aga ära kannatasin. Bensukasse jõudes pidi kah ootama oma 2 minutit, kuna just oli koristatud ja põrnad pidi kuivama.

Niisiis- Kallis Argentiina valitsus, palun võimaldage mingid vetsud pikkadele Patagoonia teelõikudele - parimat lootes, sinu riigis pesitsev eestlasest vahetusõpilane Grete. Te quiero J

Vähemalt õppisin ma sellest niipalju, et ma matet pikkadel asustamata teelõikudel ei joo.

Calieta Olivia on väga ilus linn . Kõik on väga hoolitsetud ja autod on kah uued. Paarkümmned kiltsa edasi ja jõudsime oma esimese päeva sihtpunkti Comodoro Rivadaviasse. Ööbisime Sergio ühe vana tuttava Jari (Hari) juures. Nimelt Sergio elas 6 aastat oma lapsepõlves Comodoro Rivadavias. Iga kord kui nad Põhja-Argentiinasse lähevad, siis nad ööbivad Jari juures. Jari on vanamees, kes elab üksida majas. Tal on suur tagaaed ja seal kasvavad punaseid viinamarjad, aprikoosid, ploomid, murelid, kartulid, põldmarjad, vaarikad. Kahjuks ei olnud viinamarjad veel valmis ja sai süüa paari valminud aprikoosi ja vaarikat. (vihjeks võin öelda, et kui me reisilt tagasi tulime, siis olid kõik puuviljad peale viinamarjade valmis)

Jari juurdes sõime näljastena nii kuidas jaksasime. Sergio küsis veel, et mis mul lahti on, et ma liha nii palju söön. Ta ei olevat mind kunagi nii palju liha söömas näinud. Aga oli niiiiii heaaa assadoo või olin ma lihtsalt väga näljane. Igaljuhul toimus meil pidulik vastuvõtt ja kõik pidasid kõnet. Muidu õhtu oli väga mõnna, kuskil pluss 25 kraadi.

Meie seltskonnaga liitus üks naaber, kes kinkis meile puukivid. Ehk puu mis näeb välja nagu kivi. See on raske nagu kivi, kuid röngenis ei pidavat see midagi näitama. Need tekkisid umbes 2000 aastat tagasi, kui vulkaani tolm, vesi, päike ühele metsaga nii tegid ja nüüd on seal looduspargis puukivid.

Öö oli väga palav, kuna magasime viiekesi ühes toas, kus ei olnud ventilatsiooni.