Elu maailma veere peal: August 2011

Friday 26 August 2011

Aasta alguse seminar

Lendamise lugu saate lugeda üleüleelmisest postitusest.

Heathrow lennujaam. Kartsin, et eksin ära. See oli ikka väga suur lennujaam, aga õnneks läks kõik õnneks.
Kes ütles mulle, et seal on kõik kohad silte täis. Ma ei leidnud endale mitte ühtegi vajalikku, seepärast küsisin ühelt mehelt, kuidas ma rongi peale saan. Päris palju erinvatest maadest inimesi oli - nii ka mina sattusin jõllituste ohvriks.

BA lennujaamast väljumine. Ilm oli küll väga nõme, aga selle eest oli järgmised päevad superilusad. VB sellepärast, et YFUkad olid kõik koos. Argentiina tüdrukud ütlesid, et tavaliselt talvel selliseid ilmu siin ei ole.

Väljusin lennukist ja leidsin üles teised vahetusõpilased, kes olid Belgiast. Nad olid väga lahedad ja sai väga palju nalja. Nimelt meid oli oma grupp, kes sellelt lennult tulid. Enne passikontrolli pidime täitma migratsioonipaberid, kus küsiti, mida me kaasa võtsime. Mitte keegi ei osanud täita, sest seal küsiti telefoni, läpaka (:D), mingite markide ja väljaannete kohta. Peale pikka kirjaliku aruandmist läksime passikontrolli. Jälle probleem - mitte keegi meist ei saanud aru mis toimub, sest töötajad ei rääkinud inglise keelt ja meie hispaania keelt. Esimesel tüdrukul läks 20 mintsa passikontrollist läbi saamiseks. Mul läks lihtsalt - ütlesin " Hola" ja naeratasin. Mehike küsis kas ma räägin hispaania keelt ja loomulikult vastasin "ei". Ta hakkas usinasti mu passi vaatama ja mina sokutasin talle veel ühe viisa paberi. Naeratasin ja ta lõi passi templid ära. Ootasin teisi, sest teistel läks ikka väga kaua. Õnneks leidsin ka kohvri ja kõik oli korras. Väga naljakas, sest kõik olid nii elevil. BA lennujaam oli väga lihtne ja arusaadav. Bussisõit ööbimispaika. Olime erakoolis, mis oli väga suur - paistis nagu hotell. Aasta alguse seminar kestis kolm päeva. Toanaabriks sain ühe Rootsi tüdruku. Meil pidi toas olema veel üks Rootsi tüdruk, aga ta ei tulnud vahetusaastale, kuna tal oli nii palju allergiaid. Esimesel päeval jutustasime, mängisime väga lahedat Belgia krabamis mängu ( mingi "speed jump" vist), sõime, lollitasime. Teisel päeval toimus gruppidesse jagunemine ning reeglite ülekordamine. Ühel hetkel sisenesid 2 Argentiina tüdrukut. Nendega veetsin terve õhtu. Õhtul toimus ka presentatsioon. Kuna olin ainuke eestlane, siis pidin üksi Eestit tutvustama. Näitasin Eesti asukohta kaardil ja õpetasin ühe tantsu. Hilisõhtul toimus päris lahe pidu koos vabatahtlikega, sest nalja sai kõvasti. Eriti see vahetusõpilaste regetoni tantsimine :D Päeval chill ja igasugused mängud. Meile näidati ka tangot, mis oli väga hämmastav ja tundus nii raske. Pühapäeva õhtul hakkasid juba osad vahetusõpilased oma uude koju minema. Enamus läksid bussiga ja nad pidid sõitma 22 tundi. Päris palju. Mu toakaaslane lahkus kah ja ma pidin viimase öö üksi toas magama. Esmaspäeva hommikul kell 4 hakkasime meie neljakesi liikuma lennujaama poole. Sel aastal tulid Rio Grandesse 4 vahetusõpilast: mina, Kaspar, Selena ja Charlotte. Rohkem Tulemaale YFUlasi ei tulnud.
Ma ei saa aru, mis minuga toimunud on - mu inglise keel on nii hüppelislt arenenud. Ma ei pea enam üldse mõtlema, kuidas see või too sõna inglise keeles on. Ma lihtsalt räägin. Mu hääldamine on kah päris hea, isegi klassikaaslased ütlevad, et ma räägin väga head inglise keelt. Ma olen selle koha pealt väga üllatunud, kui kiiresti kõik toimus. Võib-olla on isegi hea, et ma ainukese eestlasena Argentiinasse läksin, sest niimoodi ma pean rohkem ennast tõestama ja just inglise keeles. Vähemalt praegu.

Katastroof - siin on teistsugused seinakontaktid. Mu digika laadija mahub seinakontakti, aga läpaka oma mitte. Ja loomulikult jätsin ma koju oma läpaka teistsuguse juhtme, kuna mõtlesin, et siin nii imelikke pole ( läpaka ostuga anti kaasa täpselt see sama laadija, mida mul siin vaja läheb)

Soome tüdrukud ja Agentiina tüdruk( hobusega.). Teisel päeval saime tuttavaks Argentiina tüdrukutega. Nad olid väga toredad, sest nad oskasid inglise keelt ja seletasid meile kõike mis Argentiinas toimub. Mängisime Argentiina kaardimänge ja naersime.

Paar pilti meie presentatsiooni õhtust

Esimest korda olid YFU vahetusaastal Argentiinas Tai tüdrukud, Läti tüdruk ja Bulgaaria poiss.

USA grupp

BELGIAAAAA

Norra, Rootsi, Taani

vaade toast

Selena on kah, aga ta tegi pilti. Siin on näha mu kodinaid - mul oli üks suur kott( ei ole näha), väike seljakott ja veel lisaks passikott. Lisaks sellele toppisin endale väga palju riideid selga - pluus, kudum, pluus, pusa. Parempoolne on vabatahtlik, kes elas alguses Ushuaias. Ta oli vahetusõpilane Soomes.

Wednesday 24 August 2011

VÕTTA RUTTU MINUGA ÜHENDUST!!!

Enne veel kui alustan blogimist, on mul kallid sõbrad, kes te mind facebookis või kus iganes kätte tahate saada, teadeanne. Vabandan, et ma ei ole teile vastanud selle kahe nädla jooksul, aga püüdke aru saada, et hetkel on mul väga busy aeg ja ma üritan teie kirjadele vastata septembris, kui suurem hullus mööda läheb. Ärge olge kurvad, ma luban, et ma vastan.

11.08.2011 ( ma tean, et see toimus ammu, aga tahan ise lihtsalt seda kunagi lugeda)

....... "VÕTTA RUTTU MINUGA ÜHENDUST" -Sille oli mulle sõnumi saatnud. Ma vaikselt aimasin, mis ta plaanid olid. Siis tuli mu ema ka alla ja ütles, et ta oli küsinud mis kell meil laev läheb.Olin talle kunagi öelnud, et kõige esimene laev, aga ta ei teadnud täpselt mis kell. Niisiis ta sõnumeeris mu emaga. Jep, tüüp oli mu emaga suhelnud kell 2 öösel. See on üsna tavaline, et mu ema on mu assistent. Mu ema kaudu saab mind alati kätte, sest ta teab alati kus ma olen ja kuidas minuga kontakti luua. See on kõvasti lihtsam viis, kui mulle 15 korda helistada või sõnumeid saata.

Kell 5.45 hakkasime Viimsi poolsaare ülemisest osast sõitma. Enne veel jätsin Tallinna sugulasetega hüvasti ja kimasime sadamasse. Sille tegi suht äkküllatuse. Ta oli ju kuskil varahommikul Järvakandist sõitma hakanud. Tallinnast tulid saatama issi, Sille ja Raimo, Helsingisse emme, Marten ja vanaema. Hea, et sSille vähemalt mind saatma tuli ( kuigi oli suvine varahommik), siis suutsin kurba meeleolu alla suruda. Sille ja Raimo vähemalt ei nukrutsenud. Issiga oli nõme hüvasti jätta, sest ta nuttis ja loomulikult hakkasin ka mina nutma. Meestsoost isikutega on millegipärast alati raskem hüvasti jätta, kuna nende pisaraid igapäev ju ei näe. Kuna ma vesistasin passikontrolli juures, ütles onuke mulle " Don´t worry, always going all things better and better". Üritasin naerda, aga pisarad jätkusid ka laeva peale minnes ja olin näost ikka väga kurb. Ma mõistsin ikkagi kui väga ma teid kõiki armastan.

Läksime tekile Henriettele lehvitama. Mina lehvitasin lilla salliga tekilt ja tema Püünsist. Ta nägi isegi mind binokkliga ja tegi pilti.

byebye eesti ja teised sõbrad, aasta pärast näeme:)

Helsingisse jõudes küsisime infotüdrukutelt lennujaama viiva bussi peatuspaiga kohta ja liikusime kodinatega sinna. Jõudisme täpselt õigeks ajaks, nii et ainult 5 mintsa saime puhata. Bussisõit Vantta lennujaama oli päris lahe, kuigi uni kippus peale. Nägime Helsingi uuselamurajooni, mis oli päris ilus. Vantaa tundus päris suur lennujaam, aga kui ma Heathrowsse jõudsin tundus Vantta ikka täitsa köbin. Vantaas tšillasime ringi ja otsisime kiletamisteenust, kuid seda ei olnudki. Tegin check-in´i ära ja jätsin ruttu teistega hüvasti, kuna tahtsin enne kontorolli läbida kui suur skaudide pealetung toimub. Kontrollis on parem kui rahvast on vähem, sest siis saad asjadel silma peal hoida. Mul ühel sugulasel võeti niimoodi telefon ära. Jep, päris palju UK skaute oli. Kõndisin üksi Vanttas. Päris naljakas tunne oli, sest nüüd see iseseisev olemine hakkabki. Kõndisin ja kõndisin ja vastu tuli passikontroll. Ütlesin "Moi".

"Tere"- vastas passikontrolli. Ma olin suht hämmingus, sest ei olnud ta ju midagi eestlaslikku näidanud või ütlenud.

Vastasin " Tere".

"Kuidas läheb"-vastas onu oma soomlase aksendiga ja nägi, et ma olen päris üllatunud.

"Hästi läheb".

"Kuhu minek?"

"Algul Londonisse, siis Buenos Airesesse"

"Wawwwoo, kohe nii kaugele" ja lasi mul edasi minna.

Siis jõudsin õnnelikult ilma eksimisteta oma terminaali ja gate´sse. Kartsin algul kohutavalt, et ma eksin kuhugi ära, aga võin ette öelda, et mul läks väga hästi.

Homme jätk.

Tuesday 23 August 2011

alustame algusest

Päris palju aega on kulund viimasest postitustest. Mõtlesin küll enne aastat, et mina hakkan kindlasti iga nädal kirjutama, aga pean tõdema, et ma ei märkagi kui kiiresti see aeg siin läheb. Kuna päeval pole piisavalt aega, siis pean postitusi tegema õhtul. Postitamatuse põhjus võib olla see, et iga õhtusöök on nii pikk ja nii palju nalja saab, et pärast õhtul lihtsalt vajud magama. ELO-l rääkisid vanad vahetusõpilased ( kes olid vahetusaastal käinud) , et alguses väsid väga ära kuna sa tutvud nii paljude inimestega, teed palju ning sa kuuled koguaeg mingit chinesi keelt. Kui aus olla, siis ma ei tahtud seda uskuda, kuid nüüd ma tõden, et see on sulatõsi.
Niisiis vahetusaastast. lõpuks on see alanud. Ma ei teagi millest nüüd alustada, sest nii palju on juhtunud.

10.08.2011 ( kolmapäev , päev enne äralendu)
Lõpuks pakkisin ma oma kohvri. See pakkimine võttis päris kaua aega , sest ma alustasin juba nädala aega enne äraminekut ja nagu ikka see venis ja venis, kuna ma ei suutnud otsustada. Teate seda kaalude värki, eriti mina. Hea , et ma üldse kohvri pakitud sain. Pagas tohtis olla üle ookiani lennul 23 kg ja käsipagas 8 kg, ülekilode eest tuli maksta. Mul oli ainult see probleem, et ma pidin lendma ju Argentiinas ühe siselennu kah ja mul tohtis olla pagas 15 kg ja käsikas 5 kg. Mina ülekilode eest kohe kindlasti ei maksa, sest asju saab ju alati juurde osta ja mis mõttega ma riiete eest veel rohkem juurde maksan, niisiis pidin ma otsustama. Päris raske oli valikuid teha, sest talveriided ( eriti talvejope ja talvesaapad) võtsid suurema osa kaalust ning minu enamus kleite pidi seetõttu maha jääma.Tegelikult ei lubanud mu ema kah minu ohutuse mõttes kleite kaasa võtta. Horror mulle, ma ju põhimõtteliselt kannangi ainult suvel neid. Tõmbasin vaakumkottidesse, kuna see võtab tunduvalt vähem ruumi.
Hommikul kella 10.00 olin minekuks valmis. Läksime Tallinna sugulase juurde ööbima, kuna
hommikul läks väga vara laev ja niikuinii tahtsime veel vajalikke oste sooritada. Ostsime kohvrile igaks juhuks väikesed lukud, mu passile väikese kotikese ( tähtsad dokumendid enda ligi), kingituseks DVD, shokolaadi jm. Õhtuks sõitsime Viimsisse Henriettele külla. Nad olid vägeva õhtusöögi korraldanud. Kõik eesti toit: kartul, liha, hapukapsas-mõeldud mulle, kuna ma saan ju alles aasta pärast seda maitsta. Nad ostsid spetsiaalselt suvel hapukapsast. tegime muffeneid. Läksime mere äärde jalutama ja hilisõhtul pakkisin veelkord asju. kaalusime mitu korda.

Jalutuskäik

11.08.2011 ( ärasõidu päev)
Ärkasime kella 5 ajal vist.
Hommik algas kerge enesetundega. Ma ei suutnud uskuda, et nüüd see päev jõudiski kätte. Ma arvasin, et mul tuleb suurem ärevus, nagu tuleb enne klaveri esinemist, kuid seda ei tulnud. Isegi mu vanaema oli rohem ärevuses.
Vaatasin telefoni, üllatusüllatus Sille oli mulle päris palju helistanud varahommikul ja sõnumi saatnud. ..................................................................................... tomorrow will continue.

Üritan päevpäevalt nüüd tegemata jäänud postitused kirjutada.

Tuesday 16 August 2011

Hei, mina siin, pea alaspidi .D

Minuga on kõik korras ja mitte keegi pea enam minu pärast muretsema. Olen õnnelikult Rio Grandes. Nii palju on juhtunud, kuid sissekande teen kunagi hiljem, kui mul aega on.

Arvatavasti teen sisuka sissekande 2-3 päeva pärst, sest mu digikas on piltidest juba täis.

Friday 12 August 2011

Jõudsin Buenos Airesesse

Jee, jõudsin BA-sse õnnelikult.

Kolmapäeval käisime YFU kontoris, kus saime aasta dokumendid. Ostsime veel tähtsamaid asju ja läksime Henriette juurde, kus pakuti mulle hapukapsast ja hommikul kamajogurtit.

Oli raske ärasaatmine Vantaas ja kui ma turvakontrolli olin läbinud, võiski mu vahetusaasta alata. Nii lahe. Jõudsin õige värava juurde. Naljaks oli see, et enamus inimesi oli asiaadid. Mu esimene lennuk hilines tund aega, kuna mu naaber hilines. Ta täiesti nuttis, sest terve lennuk ootas teda. Rääkisime juttu kah. Ta elab Soomes, aga räägib koduse keelena vene keelt. Ta lendas edasi NY. Suht lahe tüüp oli, sest terve 2,45 tundi oli lahe. Maandumisel, nagu ikka, lennuk kõikus väga, kõik said korralikult karjuda. Nimelt olid megakohevad pilved ja kui pilve sisse lennata, siis sa vajud äkki alla ja tõused äkki ülesse. Olin õnneks akna ääres ja nägin kõike. London on nii suur, kuid BA suurem.

Kes see ütles, et Heatrows on lihtne siltidest aru saada. 1. Ma ei näinud ühtegi minule selget silti inernist. Küsisin nõu ja sain lihtsalt rongiga 5 terminaali. See terminaal oli ikka väga suur. Pidin korralikult ootama. Siis nägin yfukaid , kuid nad kadusid silmist. BA oli lend nii hea, va lõpp, kus oli jälle väga jube. Lihtslt see aeg, kui lennuk hakkab madalemale laskuma, siis tekkis jälle see rõve tunne. Õnneks maandus lennuk nii hästi, et ma ei saanud argugi. 13,4 lennutundi läks väga kiiresti - vaatasin paar filmi ja magasin.

Lennukist välja saades kohtusin teistega ja täitsime viisaga seonduvaid dokumente. Leidime ilusti vabatahtlikud ülesse. Nüüd olen hotellis. See on esialgne tekst. Olen rootslasega toas. Rio Grandesse jõudes panen ka pilte. Õnneks elab üks poiss ka Rio Grandes, nii et üksi ei pea lendama.

Tuesday 9 August 2011

ülehomme sõidan:!!

Nii imelik kui see ka ei oleks on mul juba ülehomme minek vahetusaastale. Ärevust veel ei , aga arvatavasti see tekib neljapäeva hommikul kui laevale lähen.Kes veel ei tea, siis lähen ma vahetusõpilaseks Argentiinasse Tulemaale. Lennuk läheb Helsinkist neljapäeval kell 16.30 ja maandub Londonis. Sealt läheb kell 21.30 lennuk Buenos Airesesse. 3 päeva kestab pealinnas aastaalguseseminar ja Siis lendan Tulemaale. Hetkel ma veel Argentiina sisest lendu ei tea, aga arvatavasti saan seminaril teada. Buenos Airesest Tulemaale on 3000 kilomeetrit. Perest võite lugeda eelmistest postitustest. Hostema saatis just ennem enda telo numbri mulle facebooki.

Õnneks sai see sugulastega ärasaatmispidu kah peetud. Pidasin pühapäeval. Hakkas kell 14 päeval suure kuumaga ja lõppes õhtul kell üheksa. Ma täitsa imestasin, et meil nii kaua külas oldi, sest muidu sugulasega kestab 3-4 tundi. Päris palju sugulasi oli, kokku oli 24. Natukene vähem kui oli lõpetamise järelpeol , siis oli koos 33 sugulast. Kingiti palju asju, enamasti raha, aga sain ka 2 paari villaseid sokki, hõbeketi, mitu šhokolaadi, 3 kokkikarpi, pearätt, tomateid :), dollareid, lilli, näpunuku. Õnneks oli see pidu pigem lõbus kui mingi kurb. Keegi ei nutnud , aga selle eest esmaspäeva hommikul oli raske ärasaatmine isapoolsete vanavanematega. Üritasin tugev olla, aga vägisi kippus nutt peale ja siis hakkasid nemad ka nutma. Ätiga ( vanaisa) on ikka väga raske hüvasti jätta, sest ta on olnud mulle mu kogu elu üks lahedam inimene üldse. Vanaema ütles, et isegi kõige tugevamad murduvad, sest äti ei ole nutnud. Me kõik olime nii peedipunased näost. See selleks, muidu hakkan veel neid kirjutades uuesti nutma.

Nädal tagasi ütlesin, et hakkan kohvrit pakkima, aga mis parata, nii nagu ma nädal aega tagasi kapist selle välja võtsin, nii ta seisab praeguseni tühjana mul toas. Täna pean ära pakkima. Täiesti ulme, MA EI OSKA TERVET AASTAT ÄRA PAKKIDA. Keegi võiks aidata? Teate isegi seda kaalude värki. Õnneks on riided pestud, isegi mu talvejope, mida pidime pesema 2 korda. Nimelt esimesel korral kui see jope väljas kuivas, sittus mingi kärbes oma pruunika värvusega asja sinna peale. See oli tilluke ja arvatavasti teistele nähtav ainult luubiga, siis mulle jäi see lumivalgel jopel väga silma. Pesimegi uuesti.. Ma panen riided vaakumisse, siis võtavad need talve värgid vähem ruumi. Olen kerguse põhimõttel, nimelt kõik riided mis on kerged lähevad esmajärjekorras kaasa. Otsime isegi uue digika, mis kaalub hästi vähe. Tõesti ta on vanast päris palju kergem.

Hetkel harjutan hispaania keelt :D