Tuesday 20 September 2011

Natukene juttu.....



Esmaspäevast kuni kolmapäevani tunde pole, kuna on õpetajate päevad. Saan vähemalt natukene blogida. Sõbrad kutsusid ka välja, aga ma tahan lihtsalt kodus olla. Ega kogu aeg ei jõua väljas kah olla. 
Reedel toimus suur aktus (gümnasistide tänuaktus õpetajatele) mu thinking skillsi tunni ajal (jess). Mulle üldse see skillsi õpetaja ei meeldi - ta kogu aeg pläkutab ja tõmbleb oma kätega. Peale selle annab ta palju kodutööd. Ma pole veel seda jõudnud teha, aga pean homme kätte võtma. Nimelt pean ma vaatama filmi „12 angry men“,mis on hispaania keeles ning minu tund on aga inglise keeles. Anna minna. Ma pean kuidagi aru saama, mida nad seal hispaania keeles räägivad ja siis inglise keelde tõlkima ning vastama küsimustele. Üks oli selline, et mis on selle loo põhimõtte ja kes on boss jne.  Peale selle on see film must-valge. Vaadake  http://www.youtube.com/watch?v=04_WmeIFpfw&feature=related ja siis mõistate kui igav on film, kui aru ei saa. 
Jooksime aktusele (NB reeede). Paremad kohad olid juba ära võetud. Nägime üksikut tühja pinki. Läksime lamasklema sinna. Korraga hakkas üks õpetaja pahandama. Pink oli mõeldud õpetajatele istumiseks.  Ma ei tahtnud maha ka istuda. Betoonist põrandad on siin ja väga külm lihtsalt maha istuda.  Õpetajad ajasid ühe tribüüni minu klassi pärast tühjaks. 11ndik on ikka VIP. Me saime tribüünile ja noorukesed pidid olema maas.:D Argentiina lipu saali toomise ajaks tõusime püsti :D, mängiti hümni, PLAKSUTATI, istusime maha. Siis tõusime jälle püsti, kuna lipp väljus saalist. Kõva point lipu värgil.:D Kõik nad siin patriootlikud ju. Põhimõtteliselt on igal inimesel oma Argentiina lipp. Pole ime, Argentiina lipp ju nii ilus. Mulle vähemalt hullult meeldib. Ilus helesinine ja keskel päike. Que linadaaa:) Järgnevalt lugesid abituriendid mingeid tekste ja näitasid PPTs õpetajate iseloomustusi. Väga kiiresti näitasid, hirm oli vist nahas. Ma ei jõudinud isegi 1 lauset ära lugeda. Mu klassikad isegi sõimasid, et nii kiiresti slaide vahetati.  Igal juhul sai naerda. Lisaks oli neil tehtud kõikidest õpetajatest pildid. Need olid päris normid, sest siin vähemalt ei tee õpetajad tavapoosi. Neil olid ikka igasuguseid pilte: gängsta, bossid, baleriinid jne. Põhimõtteliselt olid kõik pildid väga erilised. Kahju, et ma järgmine aasta ei ole samal ajal siin.  
Nädalavahetus oli ülitsill. Laupäeval tegime lasanjet. Ma olen varem söönud küll ja mulle hullult meeldib, kuid ma ei ole varem seda ise valmistanud. Niisiis tegin  ajalugu. Jumala hea tuli. Kuu aja jooksul, mil ma siin olen olnud, on peaaegu kogu aeg erinevad toidud, ainult pasta toidud-ravioolid salsaga on kordunud. Ma armastan neid. Mu hostema teeb neid nii hästi. Kuid ma ei saa aru, kui palju erinevaid retsepte tal peas on. 
Mängisime piljardit ning edasi suundusime mu hostema sõbranna sünnipäevale. Sellel naisel oli nii palju erinevaid ja ilusaid matetopse. Pean ostma endale kunagi, sest hea mate oleneb ikka väga palju matetopsist, mis on tehtud mingist erilisest puust. 
Sünnipäeval pakuti empananasid,  lemoni pied ja mingit vaarikatoorjuustu torti . Nämma. Siinne toit meedib mulle kõvasti rohkem kui eesti oma. Kuigi jah, siin pole ju väga paljusid piima tooteid: kohukesi, hapukoort (dipikaste juurikatele-tajuge biiti), kohupiima ja head jogurtit. Muide mu hostvenna külmutab neid väikesid jogurteid.  Küsis mu käest, kas ma jäätist tahan. !! Einojah, siin käib see jäätise tegemine ikka väga lihtsalt. Algul on jogurt, paned selle sügavkülma ja sellest saab jääätis. Voilaaa. Appi alati jõuan ma oma kirjutamisega kuhugi teise kohta. :D
Laupäeva õhtul pidin minema sõbranna juurde ööseks. Ta  jäi kahjuks haigeks ja kogu mu lõbu jäi ära. Aga mis sest , mul oli maailma lahedaim nädalavahetus oma hostsuguvõsaga. Kõik on nii avatud ja nalja saab nii palju. Mulle meeldib, et mitte keegi ei vaata vanust. Eestis ju suguvõsa sünnipäevadel suured istuvad ühes lauas ja nooremad teises.  Kõik, mida lapsed ütlevad, need kuulatakse kah ära. Nalja peab ju saama.  Põhimõtteliselt kui keegi ütleb mingi lause, siis sellest tekib nii suur vestlus ja igasuguseid kilde pannakse kah vahele, mistõttu  argentiinlastel läheb söögilauas nii kaua aega.
Laupäeva õhtul  veetsin perega aega.  Oli igav, Kiara näitas mulle enda Barbie kollektsiooni.  Mängisin kaasa. Õigemini mina punusin Barbile patsi. Jajajja. Ma ei mäletagi, millal viimati nendega mängisin. Ma olin ju ilge fänn. Mul oli ikka Barbie asju terve koti täis. Kiaral on ainult 4 barbiet :D  Tuli täna kah mu juurde, et Grete mängime. Õnneks suutsin ma täna ära öelda, väites, et kirjutan blogi. Nägu näha, siis ma ju teengi. Hostvanavanemad tulid külla. Hostema pani lasanje sooja.  Kiara hakkas vanaisa kiusama, ta tahtis pimesikku mängida :D Kui Kiara oli pimesikk, siis me kõik togisime teda, lõpuks sai ta minu kätte. Väike hostõde teeb vähemalt igavuse alati lõbusaks. J Kõndisin postile otsa :D Lõpuks tuli lasagne ja ma ikka oma hea isuga sõin korralikult kõhu täis. Võtsin 2 suurt tükki ja kuna lõpuks jäi üks poolik tükk sinna alles, siis mu ema ütles :„Grete, mas?“ (grete, veel). Loomulikult ma võtsin, sest see oli ikka niii hea.  Tunnen teile seal Eestis kaasa, et te ainult kartulit sööte. Muide me alustasime õhtusööki kell pool 12 ja lõpetasime kuskil ühe-kahe ajal.
Pühapäev oli Tšiili iseseisvuspäev ja kuna mu pool hostsuguvõsa on tšiililased, siis loomulikult me järgisime traditsioone. Valmistasime koos väga suuri empananasid tšiili moodi ning pidasime jahusõda . D Mõlege täiskasvanud sugulasetega!!!!! Ma ei tea mitu sajandit ma oleks pidanud ootama, et eesti sugulastega sellist asja korraldada. Põhimõtteliselt raiskasime jahu ja naersime. Empananade tegemine võttis sõja tõttu topelt aega..   Magustoiduks oli meil tangud virsiku kompotiga. Põhimõtteliselt need tangud, millest tehakse Eestis soolast mulgiputru, kasutatakse siin magustoiduks. Mulle anti kah proovida. Maitsesin vaid pisut ja sellest piisas. Polnud hull midagi, aga lihtsalt mitte minu maitse. Eelistan tange süüa pudruna, mitte magustoiduna.
 Primavera, ehk kevade alguse puhul on siin suured pidustused. Ühel suurel linna tänaval toimus karneval. Rahvast oli Rio Grande kohta ikka väga palju.  Inimesed olid loomadeks ja mis iganes asjadeks riietunud. Me jõudsime karnevali lõpuks sinna, kuna empananade valmistamine võttis aega. Nägime ainult 2 autot koos karnevalitantsudega. Inimesed pritsisid üksteist vahuga. Siin on spetsiaalselt müügil vahutopsid ( apppii, mul ei tule enam sõna meelde) või kuidas iganes neid nimetada. Tundmatud inimesed pritsisid mu jalgu sellega. Kuna oli palju rahvast, siis läksime teisele poole tänavat.  Ostsime Kiarale selle vahuvärgi. Õigemini alguses hullasid lapsed. Kui aga mu üks sugulane tuli mu ema ja tädi pritsima, vapsee vat siis hakkas meil alles sõda. Lasime seda üksteise peale, aga kuna väljas oli päris külm ja see vaht maitses väga rõvedalt, siis polnud eriti meeldiv seda näkku ja pähe saada. Meid vaadati ikka päris korralikult ja mingid tundmatud tulid kah sõtta. Noh mõhimõttliselt tahtsid nad seda mu pähe lasta. Mu pea oli üleni vahune ja mu jopesse oli kõik see plöga imbunud. See vaht muutus väga kiiresti tavaliseks paksuks vedelikuks.  Lõpuks said balloonid tühjaks ning hakkas külm. Autos võtsin oma jope ära ja katsusin pead. -  sellline tunne nagu oleksin pannud endale terve juuksegeeli tuubi pähe. Väkk  mu kõrvades oli kah seda vahtu. Loomulikult mu suus kah selle vahu maitse. Aga see eest oli see mu üks lahedamaid päevi hostperega. Ma armastan Argentiinat. Vat see oli tore. !!! Kahetsege, kes te Ladina-Ameerikat ei valinud.
Pühapäeva õhtul tuli Selena (see vahetusõpilane) meile külla. Tal käivad ju hetkel need pere vahetuses särgid-värgid ning ta ei tahtnud kodus olla, kui tugiisik ta perega sel teemal räägib. Lõpuks saatis tugiisik sõnumi, et ta räägib nendega mõni teine päev, sest uus pere peab ennem allkirjad andma. Põhimõtteliselt läheb Selena nädala pärast uude perre. Nädal aega peab ta ootama, kuna ta pere teeb ta toas remonti.  Ta sai endale ühe klassikaaslase pere. Klassikaaslane on hetkel vahetusõpilane Hollandis, detsembris tuleb siia. Niikaua peab Selena veetma aega oma väikese vennaga (10), aga see on kõvasti parem, kui olla oma vanas peres. Jeppi, hea, et ta uue pere sai. Ikkagi  on hea meel kui kõikidel vahetusõpilastel on kõik hästi.

Muide pommuudised teistelt vahetusõpilastelt, kes on  Argentiina põhjaosas. Üks  saksa poiss murdis oma jalaluu ja ta peab kuu aega kandma lahast. Põhimõtteliselt panid tal terve parem jalg kipsi. Siis üks  teine saksa poiss peab kah peret vahetama, kuna ta hostperekond kolib kuhugi mujale. Ja kõige hullem-üks saksa tüdruk pidi põgenema kodust, kuna ta hostisa tahtis temaga magada. Õudne. Praegu on ta Buenos Aireses oma saksa sugulaste juures. Aga jah ta peab linna vahetama, ühesõnaga palju jamamist nüüd.
Mul õnneks kõik korras. Ok mitte kõik. Mu toas olev calefactor ehk gaasiradiaator andis otsad ning hetkel on mu toas väga külm. Siin on ju varakevad. 

Tuesday 13 September 2011

Linnavalitsuses toimunud YFUlaste vastuvõtu pildid

Linnavalitsus. Väga ilus hoone nii seest kui ka väljast. See on üks  kohtadest, kus on ilusad puud. Teine koht on linnapark, aga mujal rohelisi puid pole. Ema ja Gonzaa


Marjana-läheb jaanuaris Hollandisse vahetusõpilaseks. Keskel  Norah - ta oli vahetusõpilane Hollandis, nüüd  on vabatahtlik. Paremal Charlotte-vahetusõpilane  Saksamaalt

Charlotte meestes. Ootame, et saaks hommikusöögile.

Jagati diplomeid
j




See tüüp, ehk Gino- läheb Lõuna-Aafrikasse

Piip - piip

Lõpuks ometi on mul täna aega. Käisin täna ainult Selenaga tunnisel jalutuskäigul ja koju. Nii väsinud tunne. Täna hommikul isegi tegin väikese uinaku koolis, sest no nii väsinud tunne on. Lõunasöögi ajal ema naljatas, et ta pidi mind 5 korda ülesse ajama, kuna ma jäin kogu aeg uuesti magama. Õnneks mu vend on kah hea unega.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada YFU tegemistest siin Tulemaal. Eelmisel neljapäeval oli meil linnapea vastuvõtt, mis kandis nime "Hommikusöök linnapeaga". Need inimesed olid ikka väga vaimustuses.  Põhimõtteliselt keerles pool teemat minu ümber. Õnneks ma pidin ainult lihtsamatele asjadele vastama, aga mu ema rääkis pool tundi meie tegemistest. Mul oli alguses ikka väga igav, kuna ma ei saanud mitte midagi aru. Nad rääkisid ainult hispaania keeles. Õnneks saabusid sinna mu tugiisik , YFU Argentiina monitaator ning üks poiss, kes läheb Lõuna -Aafrikasse. Saime diplomid, kuna me oleme vahetusõpilased. Korraga üks vanem mees tervitas. ma mõtlesin, et mida hell, kus ma peaksin teda teadma. Siis ta ütles, et ta on Nati ( mu klassiõe) isa. nagu ikka üritas ta minuga midagi jutustada, aga  ma ju  vastu vastata neid raskemaid lauseid ei oska. Kuna see oli hommikusöök siis saime medialunasid (mmmmmmm) ja kohvi. Meid filmiti kogu aeg. Ja minuga tehti ka intervjuu. Mul  pole enam õrna aimugi, mis nad minult küsisid, aga ma tean, et ma vastasin sellele veits naljakalt.  Ja issver susverr missugune mu hääl oli pärast telekas. Ma ei tundunud ennast ära, see oli ikka väga naljakas. Küll ma kunagi selle video kuhugi üles saanka laetud.
Reedest pühapäevani olin ma festivalil. Iga aasta, justseptembri teisel nädalal toimuvad Rio Grandes nn. kohalike festival. Kuna mina olen siin hetkel ainuke "kohalik" eestlane, siis loomulikult ma esindasin Eestit. Pidin isegi  õmblema ise Eesti lipu, kuna unustasin selle Eestis olles osta. Reedel toimus lipu ja hümni tseremoonia. Kuna ma olen blond ja suhteliselt pikk, siis väga paljud küsisid, kes ja kust ma tulen. Nüüd vähemalt kõik seal olijad said Eestist informatsiooni. Põhimõtteliselt olin kaameratest ümbritsetud ja väga paljud tahtsid minuga pilti teha. Heheh nad said eestlasega pilti :D.  Nati isa oli seal ja andis mulle põsemusi. Ega ma ise ära ei tunneks, aga tema tunneb ju mind :D. Põsemusid on siiin tavaline värk, aga et lihtsalt klassiõe isa tervitab, on mulle imelik. Tseremoonia.... Gonzaa ( mu vend) ja Nico( sugulane) tulid mulle tugiisikuteks, õigemini lihtsalt kaasa, et ma üksik eestlane ei oleks. Nad paistisd väga turvameeste moodi. Põhimõtteliselt pidin Eesti lipuga minema lavale  ja seal ees olles mängiti Eesti riigi hümni. Kahjuks ainult 1 salm, aga mis ikka, peaasi, et üldse lasti.  Ega igapäev Eesti hümni Tulemaal ei kuule:) Äkki märkasin, et linnapea lehvitas mulle :D Õhtul läksime perega pizzat sööma. Pidime laua saamist ootama. Tellisime kaks suurt pizzat, mis olid niiiiii head. Üldse siinsed pizzad on nii head. nad panevad hästi palju juustu ja põhjad on natukene teistsugused. Sõime ja paar mintsa enne 12 lõpetasime. Pidin kohe minema klubisse, mis asus pizza restorani kõrval, kuid riideid jäid vahetamata.Väljas oli nii palju noori. Ma veel imestasin, et nii palju sinna sisse mahub. Sain 25 peesose pileti tasuta. Mu sugulane ostis selle pileti, aga kuna alla 14 aastastele oli see keelatud, siis ta ei saanud tulla. Minul aga polnud dokumenti, mis tõestaks mu vanust. Kuna see pidu oli mõledud kuni 14.a -17 aastaste, siis vajasin seda. Mu ema kutsus mind läbi rahvamassi sinna infolauda,kus saime kinnitust, et vajan sisenemiseks tõestust. Mu sõbrad jõudsid kah kohale, aga kuna mul polnud ID-kaarti, siis pidin sellele järgi minema. Vähamalt sain oma riided vahetatud. Läksime uuesti klubi ette. Suurem osa rahvast polnud veel sisse saanud. Ootasin minutikese autos, äkki ilmusid 2 tundmatut tüdrukut mu auto juurde ja hakkasid mu vanematega rääkima. Nad olid minu sõbra sõbrad ja kuna mu sõber oli juba sees, siis nemad võttsid mu üle. Ma ei tea kuidas nad mind autos ära tundsid, aga siin on jah selline lugu, et kõik teavad mind, aga mina ei tea.   Jumal tänatud, et inimesed mind  nii lihtsalt facebookist üles ei leia. Kõik mõtlevad mu nimeks kas Grette või Greta ja perekonnanime nad ammugi ei tea. Ma ei saa aru miks välismaalased ei oska hääldada e-d, kui see on sõna lõpus.  Niisiis peost. Järjekorras oli väga palju rahvast. Ma nägin aga inimesi, kellega ma olin eelmine pidu tutvunud ja kuna nad olid ees, siis nad lasid meid enda vahele. Leidsin sealt kõrvalt ka oma kallid klassivennad :) Sisenesime ja käis kõva kontroll. Siinsed klubid on väga ülerhavastatud, kuna nad armastavad iga nädal käia peol. Ma olen kah sellesse rutiini juba sattunud. Olen iga nädal käinud, ning niikuinii midagi muud erilist siin teha pole,  kuna kõik on peol. Mulle üllatuseks saime me nende piletite eest endale ühe joogi tausta. Loomulikult alkohoolivaba joogi, kuna see  pidu oli ju alaealistele. Ma võtsin spraidi, mis on siin natukene magedam kui meil Eestis müügil, ilmselt sidrunit on vähem. Tantsisime ja pärast läksime sõbranna juurde, kus meie pidu jätkus. Ma olin juba nii väsinud ja sealne rahvas piinas mind oma tavapäraste küsimustega. Need igapäevased küsimused hakkavad juba ära tüütama, kuna neid peab  kuskil 30 korda päevas rääkima. Aga ma olin ka juba liiga väsinud. Koju. Alles kell 2 ärkasin.
Pidin tegelikult olema kell 1 seal  festivalil, kuid mu argentiina ema sõnul võisime ka kell viis minna. Mu hommikusöök oli kell 2 ja mu lõuna oli kell 3. Sõime jälle pizzatttttt. Gonzaa ja Nico sõitsid ATV-ga. Mina sättisin ennast valmis. Kuna oli nii ilus ilm, siis läksime jala. Selena tuli kah meiega. Niikuinii meil hetkel autosid ei ole, kuna mõlemad on remonis. Kes veel ei tea, siis siin juhtuvad väga tihti auto mõlkimisi .Üleeelmisel nädalal kui me tahtsime minna Tolhuini, siis  mu argentiina isal oli  suhteliselt korrlik autoõnnetus enne minekut. Õnneks oli temaga kõik korras, aga auto vajas kõvasti abi. Kõndisime agrentiinalikult sinna festivalile. Tavaliselt kõnnin ma kesklinna kuskil 15 mintsa, siis nüüd kestis minek 2 tundi. Me külastasime vahepeal jäätise kohvikut. Siin on nii head jäätised, aga väga kallid, kuid see- eest suur ports jäätist. Ma võtsin coco ja halvaa oma. Kuna Selena ( ka vahetusõpilane) oli meiega, siis mu vanemad ostsid talle kah. Selenal ei ole perega väga vedanud. Õigemini tal ei ole seal tore olla, kuna nad on nii ranged. ja nad tõesti on ranged. Nad on talle kindlad kellaajad öeldnud,  mida ta tegema peab ja nad ei tee häid argentiina toite kah. Kahju, aga mis parata. Ta perevahetusvärgid käivad.  Mu pärast te murtesema ei pea, mul on väga, väga hea pere. Isegi Selena ütles, et meiega ta tunneb, et ta oleks nagu enda perega. Üleüldiselt võtsin ma pere juba esimesel päeval omaks ja ma tunnen ennast siin väga mugavalt ning kindlalt. Kui me üksteist ei mõista, siis me naerame. See on meie põhitegevus. Ma teen perest kunagi suure sissekande. Niisiis käisime seal  YFU värgil ja hiljem piljardis. Õhtuks tõid ema ja isa pizza karbi. Mõtlesin, et jess jälle on pizza. Naljatasid, et jah on on, kuid siis ütlesid, et seekord on empananad. Nad olid juba pizza söömisest ära väsinud, kuna see oli 4 päev, mil me pizzat sõime. Avasin karbi ja seal oligi pizza, mis tundus megamegahea. vanemad olid väga üllatunud...... hhahahha meiele pandi empananade asemel pizza.!!!! .D Emps käis restoranis seda ära vahetamas ja saime õhtuks siis lõpuks nii häid empananasid. MMMMMMMMMMMM  Öösel oli veel mul vanematega skypes vestlus ning mu issi näitas oma helesiniseid silmi. Hostvanemad olid vaimustses. Mina kah. Ma olen siin juba nende pruunide silmadega nii ära harjunud, et kui ma näen kuskil siniseid silmi, siis ma üllatun.
Pühapäeval ärkasin kella 1 ajal, suhtlesin vanavanematega skype ´s  ja läksin uuesti festivalile. Lollitasime ja tegime pilte.

Saturday 3 September 2011

Maandumine

Mhh, blogi kirjutamine sakib. Nimelt ma kirjutasin tegelikult teisipäeval hilisõhtul pika-pika sissekande ja taunik lihtsalt ei salvestunud. Ma raiskasin enda uneajast tund ja 15 mintsa ning läksin hommikul väsinuna kooli. Taoline takerdumine viis blogikirjutamistuju nii alla, isegi praegu on nõme seda sama teksti kirjutada. Oleks pidanud selle juba 3 nädalat tagasi tegema, aga mis parata, nii kiiresti läheb aeg ja ma ei märkagi, kui päev juba möödas on.

Niisiis maandumine RIO GRANDESSE.

Kell 4.00 oli BA ööbimispaigast väljasõit EZEIRA lennujaama., mis on Argentiina sisene lennujaam ja aega kulus sinna sõiduks kuskil tund. Ma jõudsin jälle magama jääda ning ei näinudki BA äärelinna. 

//Unustasin eelmises postituses kirjutada BA ööbimispaigast ja ühest juhtumist. Ööbisime suures koolimajas, mille ümber oli päris palju rohelist muru ja taimi ning kõik oli ümbritsetud tugevast rauast aiaga. Nimelt ühel päeval kui olime argentiina tüdrukutega väljas kaarte mängimas, siis hakkasid mingid 12 aastased poisid aia tagant midagi karjuma. Nad tahtsid meie juurde tulla, kuid nad ei saanud, sest need 2-3 meetrised aiavärvad olid ees. Mina ei pannud seda tähele, kuna mõtlesin, et inimesed lihtsalt lõugavad, aga võta näpust. Teised vahetuõpilased, kes palli mängisid, hakkasid neid vaatama ja tahtsid neile vastata. Ma arvan, et nad tahtsid aidata või nad vist lihtsalt pole varem teiste tundmatute inimeste tähelepanu saanud. Nimelt need aia taga olnud poisid olid SLUMMist. Mina olen endale siin põhimõtte võtnud, et ma ei pööra tähelepanu, kui keegi tundmatu üritab mu tähelepanu võita. Ma olen ju heledate justega ja see on tähelepanu värk ei koti mind enam üldse ning sellepärast ma ei pane kõike mõtetut tähele..Igal juhul teised vahetusõpilased pöörasid enda näod slummi poisikeste poole ja tüübid hakkasid veel rohkem paluma. Argentiina tüdrukud ütlesid, et me tähelepanu ei pööraks, sest nad tahavad ainult asju varastada. Niisiis lõpuks jätsid nad meid rahule ja läksid minema ja ma nägin, et neil oli vanker asjadega või siis õigemini minu meelest prügi. Ma ehmusin päris ära, sest ma pole kunagi näinud, et nii väikesed peavad ise hakkama saama. Argentiina tüdrukud ütlesid, et me asumegi umbes 15 mintsa kaugusel slummist ja siin selline asi on üsna tavaline.//

Enne veel kui autost välja astusime, toppisin ma endale veel riideid selga ja panin asjad turvalisse kohta. Ma kartsin hirmsasti varastamist, sest mu vanaema ja ema kordasid pidevalt enne äralendu, kuidas ma asju hoidma pean. Niisiis oli mul kõik tähtsad asjad mu keha ligi ja hoidisn kotte ees. Võisin tunduda päris naljakas, aga suva.  Peale selle olin ma nagu mingi jääkaru, sest mul oli ikka väga palju riideid seljas. Alguses oli palav, aga kui ma sellise riietusega Rio Grandesse jõudsin, siis hakkas ikkagi külm.

Charlotte, Kaspar, mina, Selena ja  YFU vabatahtlik


Natukene oli aega ja istusime pinkidele ning jutustasime Tulemaa elust. Meie YFU vabatahtlik, kes meid saatma tuli, oli enne ülikooli elanud Ushuaias. Rääkis ikka kui külm seal on ja kui ilus saareke see oma mägedega on. Pool tundi enne lennuki väljumist jätsime vabatahlikuga hüvasti ning astusime neljakesi - mina, Charlotte, Kaspar ja Selena - Tulemaa poole teele. Nii imelik oli mõelda kui ruttu kõik möödub ja juba 3 tunni ja 30 minuti pärast näeme peret. Mulle hakkas ka lõpuks see excitement kohale jõudma. Ma imestasin kui rahulikud suudavad ikka sakslased olla. Ma ei näinud nende nägudest üldse midagi. Ma olin ainuke, kes koguaeg hambad risti ootas midagi ja jutustas pidevalt. Mulle üllatuseks ei räägi sakslased väga head inglise keelt, vb sellepärast nad minu juures natukene vaiksemad olidki. Omavahel rääkisid nad saksa keeles, aga kui mina juhtusin pealt kuulma, siis ma ikka ütlesin, et nad inglise keeles räägiksid, sest see oleks minu suhtes ebaaus - neid on ju kolm ja mind üks. 
Läbisime turvakontrolli ja ma hakkasin väravates piiksuma. No loomulikult mul oli ju metallist vöö, mida ma pidin sellele turvatädile oma riietekuhja alt üles otsima. Näitasin  ning ta jäi rahule. Nüüd tuli gate leida, aga meie imestuseks oli viimane põhimõtteliselt 20 meetri kaugusel turvakontrollist. Londoni lennujaamas pidi ikka sõitma ja kõndima, et kohale jõuda. Kõik vaatasid meid nagu me oleksime väga imelikud vahetusõpilased. 5 mintsa  pärast läksime lennukile. Trügisime või õigemini saime järjekorras ettepoole, sest mingi tüüp lasi Kaspari enda ette ja loomulikut ühe vahetusõpilasega läheb paketina kaasa terve punt. Väga ülerahvastatud bussis sõitsime lennuki juurde. Lennuk oli suhteliselt väike ( võrreldes üle ookeani lennukiga)  ja ma kartsin, sest väikeste lennukid kõiguvad iga väiksema tuule pärast. Siblisime oma kohtadele ja jutustasime ootusärevusest. Meie ees istusid mingid kutid, kes koguaeg piilusid taha ja enne õhku tõusmist üritasid nad meiega rääkida, aga õnneks keegi meist ei osanud vastata ja nad jättsid meid rahule.
 Õhku tõustes kõigutas ikka natukene ja endamisi mõtlesin kui jube maandmine võib olla  Rio Grandes. Stjuardess ütles lisaks, et tuul on Rio Grandes 8 m/s. Pidin ära surema, aga samal ajal nägime ühte lahedamat asja oma elus. Nimelt vaadet ärkavale Buenos Airesele. See oli nii ilus. Päike hakkas kauguses tõusma, linna kohal veel päikest polnud, kuid nägime rikaste elamurajoonide tänavavalgustusi ja see oli niiiiiii ilus.  Lisaks oli see veel lõputu. Londonisse lennates nägin, et see on nii suur võrreldes Tallinnaga. Buenos Airese kõrval on Tallinn kõrval väike tolmukübe. Me olime juba päris kõrgel ja ma ei näinud BA oma silmapiiril lõppevat. BA pidigi olema maailma laiem linn ja seda oli näha. Kui õhku tõusime, pidin ma päris palju neelatama. Ma ei ole kunagi nii palju neelatanud. Kõrval pingis istuv onu pakkus meile mingit närimiskommi kah. Me võtsime vastu. Mina seda igaks juhuks (turvalisus eelkõige) ei söönud, aga teised sõid. Sulgesin oma silmad, sest see õhku tõsumine mulle ei meeldinud. Muidu õhku tõusmisi ma ei karda, pigem maadumisi, kuid seekord oli vastupidi. Sulgesin oma silmad ja mõtlesin oma mõtteid, sest selles lennukis polnud midagi vaadata, pealegi mind häiris, et need tüübid, kes meie ees istusid vahtisid pidevalt. Seepärast tõmbasin ma oma pusa kapuutsi nii kinni, nii et ainult mu nina oli nähtavad. / Ma oleks pidanud tegema seda ka üle ookeani lennul, kui vasakul eespool olevad inimesed vaatasid, eriti üks väike poiss. Õigemini oli ta mingi 14-15, aga ikkagi. Iga kord kui ma oma silmad ekraanile panin, siis ma tunnetasin ja nägin silmanurgast, et keegi pidevalt suumib mind. Kui ma vaatasin, siis pööras pea ära. Ookeani lend oli üldse mu üks elu parimaid lende, sest see oli nii mugav ja ma ei tunnetanudki, kui 13,4 tundi lihtsalt lõppukorrale sai.  Leenu ajal  toimus päris naljakaid juhtumeid. Üks oli see vahtimine, teine oli see, et ma läksin vetsu ja siis 6 meest tulid kah. Mul oli väga imelik seal vetsu järjekorras olla, sest jah, olla üksik blond keset teist rassi meessoost isikutest ümbritsetud, tekitasid minus kõhedust. Seepärast vahtisin ma koguaeg seina :D BA lennuk oli nii suur, seal oli 9 istet reas. Ma olin parema lennukitiiva juures, vahekäigu iste. Minust paremal istus vanem Argentiina paar. Mees oli pärit Itaaliast. Tean seda, kuna nägin passi. Nad olid väga toredad ja nad olid väga vaimustes vist, et ma nende kõrval istusin. Raudselt räägivad nad seda oma sõpradele. Niisiis kui hakkasime BA maanduma läbisime tiheda pilvemassi ning see tekitas allakukkumistunde, siis ma vaatsin enda karjuva näoga neile otsa ja nemad mulle. See oli päris naljakas./

Panin oma silmad kinni.......mõtlesin mõtteid...... Enda meelest ma ei maganud, aga kui ma järgmine kord silmad lahti tegin, siis Charlotte pani oma toidukarbi kinni. Mõtlesin MIDDDDDDDAAAA-ma magasin söömise maha. Enda meelest ma ei maganud, aga järelikult ma tegin seda. Ma oli nii kurb, sest me ei söönud ju varahommikul ja kuidas mina, Grete Vunukainen, sain sellise asja maha magada. Seda ei juhtu ju kunagi!! Lohutuseks pakkus mulle Charlotte seda müslibatooni ja mahla, kuigi ma oleks seda keeksi väga tahtnud. Muidu mulle lennuki toidud väga ei meeldi, aga mu kõht oli nii tühi.


Pool tundi enne maandumisaega pidime panema turvavööd kinni. Muidu peab ju panema 15 mintsa enne maandumist, kuid seekord oli 30 mintsa. Kõrvad lukustusid jälle. Maandusime ja maandusime. Iga kord kui läbisime uue pilvemassi vaatasime Selenaga, et kas me näeme maad. Ei näinud. Seekord olid need pilved kuidagi teistsugused. Siin oli 4 pilvemassi, mis olid üksteisest kihtide kaupa eraldatud.
Äkki nägime mingeid mägesid ja siis jälle vesisesse pilve. Ning pühhamüristus, me maandusime ja meie all oli RIO GRANDEEEE. See jõgi on ikka väga suur. Maandumine toimus nii kiiresti ja nii sujuvalt, et ma ei saanud arugi kui maad puudutasime. Aitähh piloodid.