Maandumine

Mhh, blogi kirjutamine sakib. Nimelt ma kirjutasin tegelikult teisipäeval hilisõhtul pika-pika sissekande ja taunik lihtsalt ei salvestunud. Ma raiskasin enda uneajast tund ja 15 mintsa ning läksin hommikul väsinuna kooli. Taoline takerdumine viis blogikirjutamistuju nii alla, isegi praegu on nõme seda sama teksti kirjutada. Oleks pidanud selle juba 3 nädalat tagasi tegema, aga mis parata, nii kiiresti läheb aeg ja ma ei märkagi, kui päev juba möödas on.

Niisiis maandumine RIO GRANDESSE.

Kell 4.00 oli BA ööbimispaigast väljasõit EZEIRA lennujaama., mis on Argentiina sisene lennujaam ja aega kulus sinna sõiduks kuskil tund. Ma jõudsin jälle magama jääda ning ei näinudki BA äärelinna. 

//Unustasin eelmises postituses kirjutada BA ööbimispaigast ja ühest juhtumist. Ööbisime suures koolimajas, mille ümber oli päris palju rohelist muru ja taimi ning kõik oli ümbritsetud tugevast rauast aiaga. Nimelt ühel päeval kui olime argentiina tüdrukutega väljas kaarte mängimas, siis hakkasid mingid 12 aastased poisid aia tagant midagi karjuma. Nad tahtsid meie juurde tulla, kuid nad ei saanud, sest need 2-3 meetrised aiavärvad olid ees. Mina ei pannud seda tähele, kuna mõtlesin, et inimesed lihtsalt lõugavad, aga võta näpust. Teised vahetuõpilased, kes palli mängisid, hakkasid neid vaatama ja tahtsid neile vastata. Ma arvan, et nad tahtsid aidata või nad vist lihtsalt pole varem teiste tundmatute inimeste tähelepanu saanud. Nimelt need aia taga olnud poisid olid SLUMMist. Mina olen endale siin põhimõtte võtnud, et ma ei pööra tähelepanu, kui keegi tundmatu üritab mu tähelepanu võita. Ma olen ju heledate justega ja see on tähelepanu värk ei koti mind enam üldse ning sellepärast ma ei pane kõike mõtetut tähele..Igal juhul teised vahetusõpilased pöörasid enda näod slummi poisikeste poole ja tüübid hakkasid veel rohkem paluma. Argentiina tüdrukud ütlesid, et me tähelepanu ei pööraks, sest nad tahavad ainult asju varastada. Niisiis lõpuks jätsid nad meid rahule ja läksid minema ja ma nägin, et neil oli vanker asjadega või siis õigemini minu meelest prügi. Ma ehmusin päris ära, sest ma pole kunagi näinud, et nii väikesed peavad ise hakkama saama. Argentiina tüdrukud ütlesid, et me asumegi umbes 15 mintsa kaugusel slummist ja siin selline asi on üsna tavaline.//

Enne veel kui autost välja astusime, toppisin ma endale veel riideid selga ja panin asjad turvalisse kohta. Ma kartsin hirmsasti varastamist, sest mu vanaema ja ema kordasid pidevalt enne äralendu, kuidas ma asju hoidma pean. Niisiis oli mul kõik tähtsad asjad mu keha ligi ja hoidisn kotte ees. Võisin tunduda päris naljakas, aga suva.  Peale selle olin ma nagu mingi jääkaru, sest mul oli ikka väga palju riideid seljas. Alguses oli palav, aga kui ma sellise riietusega Rio Grandesse jõudsin, siis hakkas ikkagi külm.

Charlotte, Kaspar, mina, Selena ja  YFU vabatahtlik

Natukene oli aega ja istusime pinkidele ning jutustasime Tulemaa elust. Meie YFU vabatahtlik, kes meid saatma tuli, oli enne ülikooli elanud Ushuaias. Rääkis ikka kui külm seal on ja kui ilus saareke see oma mägedega on. Pool tundi enne lennuki väljumist jätsime vabatahlikuga hüvasti ning astusime neljakesi - mina, Charlotte, Kaspar ja Selena - Tulemaa poole teele. Nii imelik oli mõelda kui ruttu kõik möödub ja juba 3 tunni ja 30 minuti pärast näeme peret. Mulle hakkas ka lõpuks see excitement kohale jõudma. Ma imestasin kui rahulikud suudavad ikka sakslased olla. Ma ei näinud nende nägudest üldse midagi. Ma olin ainuke, kes koguaeg hambad risti ootas midagi ja jutustas pidevalt. Mulle üllatuseks ei räägi sakslased väga head inglise keelt, vb sellepärast nad minu juures natukene vaiksemad olidki. Omavahel rääkisid nad saksa keeles, aga kui mina juhtusin pealt kuulma, siis ma ikka ütlesin, et nad inglise keeles räägiksid, sest see oleks minu suhtes ebaaus - neid on ju kolm ja mind üks. 

Läbisime turvakontrolli ja ma hakkasin väravates piiksuma. No loomulikult mul oli ju metallist vöö, mida ma pidin sellele turvatädile oma riietekuhja alt üles otsima. Näitasin  ning ta jäi rahule. Nüüd tuli gate leida, aga meie imestuseks oli viimane põhimõtteliselt 20 meetri kaugusel turvakontrollist. Londoni lennujaamas pidi ikka sõitma ja kõndima, et kohale jõuda. Kõik vaatasid meid nagu me oleksime väga imelikud vahetusõpilased. 5 mintsa  pärast läksime lennukile. Trügisime või õigemini saime järjekorras ettepoole, sest mingi tüüp lasi Kaspari enda ette ja loomulikut ühe vahetusõpilasega läheb paketina kaasa terve punt. Väga ülerahvastatud bussis sõitsime lennuki juurde. Lennuk oli suhteliselt väike ( võrreldes üle ookeani lennukiga)  ja ma kartsin, sest väikeste lennukid kõiguvad iga väiksema tuule pärast. Siblisime oma kohtadele ja jutustasime ootusärevusest. Meie ees istusid mingid kutid, kes koguaeg piilusid taha ja enne õhku tõusmist üritasid nad meiega rääkida, aga õnneks keegi meist ei osanud vastata ja nad jättsid meid rahule.

 Õhku tõustes kõigutas ikka natukene ja endamisi mõtlesin kui jube maandmine võib olla  Rio Grandes. Stjuardess ütles lisaks, et tuul on Rio Grandes 8 m/s. Pidin ära surema, aga samal ajal nägime ühte lahedamat asja oma elus. Nimelt vaadet ärkavale Buenos Airesele. See oli nii ilus. Päike hakkas kauguses tõusma, linna kohal veel päikest polnud, kuid nägime rikaste elamurajoonide tänavavalgustusi ja see oli niiiiiii ilus.  Lisaks oli see veel lõputu. Londonisse lennates nägin, et see on nii suur võrreldes Tallinnaga. Buenos Airese kõrval on Tallinn kõrval väike tolmukübe. Me olime juba päris kõrgel ja ma ei näinud BA oma silmapiiril lõppevat. BA pidigi olema maailma laiem linn ja seda oli näha. Kui õhku tõusime, pidin ma päris palju neelatama. Ma ei ole kunagi nii palju neelatanud. Kõrval pingis istuv onu pakkus meile mingit närimiskommi kah. Me võtsime vastu. Mina seda igaks juhuks (turvalisus eelkõige) ei söönud, aga teised sõid. Sulgesin oma silmad, sest see õhku tõsumine mulle ei meeldinud. Muidu õhku tõusmisi ma ei karda, pigem maadumisi, kuid seekord oli vastupidi. Sulgesin oma silmad ja mõtlesin oma mõtteid, sest selles lennukis polnud midagi vaadata, pealegi mind häiris, et need tüübid, kes meie ees istusid vahtisid pidevalt. Seepärast tõmbasin ma oma pusa kapuutsi nii kinni, nii et ainult mu nina oli nähtavad. / Ma oleks pidanud tegema seda ka üle ookeani lennul, kui vasakul eespool olevad inimesed vaatasid, eriti üks väike poiss. Õigemini oli ta mingi 14-15, aga ikkagi. Iga kord kui ma oma silmad ekraanile panin, siis ma tunnetasin ja nägin silmanurgast, et keegi pidevalt suumib mind. Kui ma vaatasin, siis pööras pea ära. Ookeani lend oli üldse mu üks elu parimaid lende, sest see oli nii mugav ja ma ei tunnetanudki, kui 13,4 tundi lihtsalt lõppukorrale sai.  Leenu ajal  toimus päris naljakaid juhtumeid. Üks oli see vahtimine, teine oli see, et ma läksin vetsu ja siis 6 meest tulid kah. Mul oli väga imelik seal vetsu järjekorras olla, sest jah, olla üksik blond keset teist rassi meessoost isikutest ümbritsetud, tekitasid minus kõhedust. Seepärast vahtisin ma koguaeg seina :D BA lennuk oli nii suur, seal oli 9 istet reas. Ma olin parema lennukitiiva juures, vahekäigu iste. Minust paremal istus vanem Argentiina paar. Mees oli pärit Itaaliast. Tean seda, kuna nägin passi. Nad olid väga toredad ja nad olid väga vaimustes vist, et ma nende kõrval istusin. Raudselt räägivad nad seda oma sõpradele. Niisiis kui hakkasime BA maanduma läbisime tiheda pilvemassi ning see tekitas allakukkumistunde, siis ma vaatsin enda karjuva näoga neile otsa ja nemad mulle. See oli päris naljakas./

Panin oma silmad kinni.......mõtlesin mõtteid...... Enda meelest ma ei maganud, aga kui ma järgmine kord silmad lahti tegin, siis Charlotte pani oma toidukarbi kinni. Mõtlesin MIDDDDDDDAAAA-ma magasin söömise maha. Enda meelest ma ei maganud, aga järelikult ma tegin seda. Ma oli nii kurb, sest me ei söönud ju varahommikul ja kuidas mina, Grete Vunukainen, sain sellise asja maha magada. Seda ei juhtu ju kunagi!! Lohutuseks pakkus mulle Charlotte seda müslibatooni ja mahla, kuigi ma oleks seda keeksi väga tahtnud. Muidu mulle lennuki toidud väga ei meeldi, aga mu kõht oli nii tühi.


Pool tundi enne maandumisaega pidime panema turvavööd kinni. Muidu peab ju panema 15 mintsa enne maandumist, kuid seekord oli 30 mintsa. Kõrvad lukustusid jälle. Maandusime ja maandusime. Iga kord kui läbisime uue pilvemassi vaatasime Selenaga, et kas me näeme maad. Ei näinud. Seekord olid need pilved kuidagi teistsugused. Siin oli 4 pilvemassi, mis olid üksteisest kihtide kaupa eraldatud.
Äkki nägime mingeid mägesid ja siis jälle vesisesse pilve. Ning pühhamüristus, me maandusime ja meie all oli RIO GRANDEEEE. See jõgi on ikka väga suur. Maandumine toimus nii kiiresti ja nii sujuvalt, et ma ei saanud arugi kui maad puudutasime. Aitähh piloodid.