Monday 31 October 2011
Kiire näide
Monday 17 October 2011
Emadepäev eri
Pühapäev oli emadepäev siinkandis. Traditsioonid on samad, mis Eestis - kingitused, kallid, sööming.
Päev hakkas sellega, et ma ärkasin kell 9.15. Läksin valmistuma. Minu imestuseks siblis hostisa juba ringi. Muidu magab kella 12ni. Kuna ma olen siin ainult ühe aasta ning kogen ainult üks kord enda vahetusperega emadepäeva, siis mõtlesin teha suursuguselt. Tegin suure palakti, kirjaga " Feliz dia de la Madre. Toda la famila te quiere." Minupoolseks kingituseks tegin suure marmorkeeksi. Mõtlesin, et kingitusena asi on asa ja niikuinii mu hostpere teeb mitu kingitust. Hommikul tuli Kiara mind aitama. Värvis plakati natukene kirjumaks ja aitas mul keeksi tainast süüa. Keeksist nüüd - kodus ei olnud küpsetuspulbrit, isa läks poodi, ostis mulle pärmi. Tegin siis pärmiga :D , peale selle ei oskanud ma ahju tööle panna. Lõpuks Gonza jõudis kah meile appi ja päästis mu murest. Aa põhimõtteliselt suutis mu keeksike vahepeal natukene pealt ülepruunistuda, niimoodi, et ajas parajalt kõrbehaisu ja oli pealt pruun. Õnneks oli see ainult pealt kõrbenud, nii et sain selle pealmiseosa ära lõigata ja lõpuks oli see ümberpöörates ikkagi väga ilus ja hea keeks. Lisasin veel šhokolaadikreemi.:) Õnneks tuli keeks kokkuvõttes normaalne :D
Minu ettekujutlus ideaalsest emadepäevast oli selline, et Vero (hostema) ärkab ülesse ja siis me teeme üllatuse. Tegelikkus oli selline: kõik oli valmis (kõik puhas, hommikusöögi laud kaetud, plakat seina peal ning kook kohekohe valmis), läksin ülesse ning panin villased sokid jalga(jõudsin ennem veel pesus käia). Isa helistas ja küsis: "Kas Vero on juba üleval". "Oota, ma vaatan!" Mu hostema oli veel voodis ning liigutas ainult oma varbaid. "Ei ta magab". Võtsin oma salli ning läksin trepi juurde. Astusin ühe astme jaaaaaa....... kolks, kolks, kolks:D Kukkusin juba teist korda trepist alla. :D Feil. Läksin alla, Kiara juurde. Äkki kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Ja kes see oli - ikka mu vahetusema Veronica. Niisiis suutsin emadepäeval oma hostema oma trepist alla kukkumisega üles ajada. Kui feil see ikka olla saab. :D Teile vist ei tundu, et see feil oleks, aga minule on. NB! See on ju mu esimene ja ainuke emadepäev koos mu hostperega ju. Ikkagi, kes suudaks hostema emadepäeval niimoodi ülesse ajada. Vero tuli ja küsis "Kõik korras". Ma läksin naerdes teda kallistama ning soovisin head emadepäeva. Ta vist algul mõtles, et ma läksin ta õlale nutma. Ega naermisest ja nutmisest aru ei saa. Laususin veel, et minuga on kõik korras. Siis jõudis mu hostisa ka koju ja andsime kingitused. Gonza kinkis valge jope, isa käekella (ei olnud üldse odav), mina suure marmorkeeksi ja kaardi ning Kiara musimusi ja kaardi.
Peale seda läksime vanaema juurde assadole. See on siis Argentiina traditsiooniline grillitud liha. Mind see eriti ei vaimustanud, sest ma olin ju eelmisel päeval näinud, kuidas lihakeha lõigatakse ja see mu isu ei pälvinud. Piirdusin kanaga, mis oli samuti väga hea. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Laual oli veel peedisalat munaga, siis kartul majoneesiga, tavaline salat, riisisalat, kurgi-tomati salat. Vahepeal käisime väljas ning võitlesime tuulega. Tuul oli vägev, aga siin üsna tavaline. Vaatasin pärast netist tuuletugevust ja see näitas 42 km/h - pole paha või mis. Igal juhul hea, et ma väga õbluke pole, oleks vabalt lendu tõusnud. Näonahk tahtis küll selle tuulega minema minna. :D
Sõime veel emadepäeva torti.
Õhtul rääkisime lõpuks mu sünnipäevast. Ma olin koguaeg seda teemat edasi lükanud, nüüd lihtsalt pidin. Ma ei tahtnud üldse seda sünnipäeva arutada, sest ma tean, et siinne perekondlik sünnipäev tähendab lihtsalt 30 inimest. Ja minu kui eestlase jaoks on see ikka väga palju rahvast. Eestis tuleb selline arv kokku ainult korra aastas. Niisiis hakkas mu ema neid nimekesi paberile kirjutama ning ma ootasin lõppu. Lõpuks jõudis.:D
Argentiinas traditsiooniks tähtsatel sünnipäevadel teha tänukingitust. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui külalised hakkavad sünnipäevalt lahkuma, siis nad saavad väikese kingituse. Ma ei saanud üldse aru alguses. Seletasid mingi 10 mintsa. Niisiis eile õhtul tegelesime karbikeste kaunistamisega.
Appi sünna juba homme!
Päev hakkas sellega, et ma ärkasin kell 9.15. Läksin valmistuma. Minu imestuseks siblis hostisa juba ringi. Muidu magab kella 12ni. Kuna ma olen siin ainult ühe aasta ning kogen ainult üks kord enda vahetusperega emadepäeva, siis mõtlesin teha suursuguselt. Tegin suure palakti, kirjaga " Feliz dia de la Madre. Toda la famila te quiere." Minupoolseks kingituseks tegin suure marmorkeeksi. Mõtlesin, et kingitusena asi on asa ja niikuinii mu hostpere teeb mitu kingitust. Hommikul tuli Kiara mind aitama. Värvis plakati natukene kirjumaks ja aitas mul keeksi tainast süüa. Keeksist nüüd - kodus ei olnud küpsetuspulbrit, isa läks poodi, ostis mulle pärmi. Tegin siis pärmiga :D , peale selle ei oskanud ma ahju tööle panna. Lõpuks Gonza jõudis kah meile appi ja päästis mu murest. Aa põhimõtteliselt suutis mu keeksike vahepeal natukene pealt ülepruunistuda, niimoodi, et ajas parajalt kõrbehaisu ja oli pealt pruun. Õnneks oli see ainult pealt kõrbenud, nii et sain selle pealmiseosa ära lõigata ja lõpuks oli see ümberpöörates ikkagi väga ilus ja hea keeks. Lisasin veel šhokolaadikreemi.:) Õnneks tuli keeks kokkuvõttes normaalne :D
Minu ettekujutlus ideaalsest emadepäevast oli selline, et Vero (hostema) ärkab ülesse ja siis me teeme üllatuse. Tegelikkus oli selline: kõik oli valmis (kõik puhas, hommikusöögi laud kaetud, plakat seina peal ning kook kohekohe valmis), läksin ülesse ning panin villased sokid jalga(jõudsin ennem veel pesus käia). Isa helistas ja küsis: "Kas Vero on juba üleval". "Oota, ma vaatan!" Mu hostema oli veel voodis ning liigutas ainult oma varbaid. "Ei ta magab". Võtsin oma salli ning läksin trepi juurde. Astusin ühe astme jaaaaaa....... kolks, kolks, kolks:D Kukkusin juba teist korda trepist alla. :D Feil. Läksin alla, Kiara juurde. Äkki kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Ja kes see oli - ikka mu vahetusema Veronica. Niisiis suutsin emadepäeval oma hostema oma trepist alla kukkumisega üles ajada. Kui feil see ikka olla saab. :D Teile vist ei tundu, et see feil oleks, aga minule on. NB! See on ju mu esimene ja ainuke emadepäev koos mu hostperega ju. Ikkagi, kes suudaks hostema emadepäeval niimoodi ülesse ajada. Vero tuli ja küsis "Kõik korras". Ma läksin naerdes teda kallistama ning soovisin head emadepäeva. Ta vist algul mõtles, et ma läksin ta õlale nutma. Ega naermisest ja nutmisest aru ei saa. Laususin veel, et minuga on kõik korras. Siis jõudis mu hostisa ka koju ja andsime kingitused. Gonza kinkis valge jope, isa käekella (ei olnud üldse odav), mina suure marmorkeeksi ja kaardi ning Kiara musimusi ja kaardi.
Peale seda läksime vanaema juurde assadole. See on siis Argentiina traditsiooniline grillitud liha. Mind see eriti ei vaimustanud, sest ma olin ju eelmisel päeval näinud, kuidas lihakeha lõigatakse ja see mu isu ei pälvinud. Piirdusin kanaga, mis oli samuti väga hea. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Laual oli veel peedisalat munaga, siis kartul majoneesiga, tavaline salat, riisisalat, kurgi-tomati salat. Vahepeal käisime väljas ning võitlesime tuulega. Tuul oli vägev, aga siin üsna tavaline. Vaatasin pärast netist tuuletugevust ja see näitas 42 km/h - pole paha või mis. Igal juhul hea, et ma väga õbluke pole, oleks vabalt lendu tõusnud. Näonahk tahtis küll selle tuulega minema minna. :D
Sõime veel emadepäeva torti.
Õhtul rääkisime lõpuks mu sünnipäevast. Ma olin koguaeg seda teemat edasi lükanud, nüüd lihtsalt pidin. Ma ei tahtnud üldse seda sünnipäeva arutada, sest ma tean, et siinne perekondlik sünnipäev tähendab lihtsalt 30 inimest. Ja minu kui eestlase jaoks on see ikka väga palju rahvast. Eestis tuleb selline arv kokku ainult korra aastas. Niisiis hakkas mu ema neid nimekesi paberile kirjutama ning ma ootasin lõppu. Lõpuks jõudis.:D
Argentiinas traditsiooniks tähtsatel sünnipäevadel teha tänukingitust. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui külalised hakkavad sünnipäevalt lahkuma, siis nad saavad väikese kingituse. Ma ei saanud üldse aru alguses. Seletasid mingi 10 mintsa. Niisiis eile õhtul tegelesime karbikeste kaunistamisega.
Appi sünna juba homme!
 |
| Valmistamine |
 |
| Meie plakat. Nii suurtele paberitele teeme koolis ettekandeid. |
 |
| Ema emotsioonid :) |
 |
| Loomulikult järgnes Argentiina kohaselt pikk arutelu, kuidas see tehti. |
 |
| Käekell |
 |
| Ja Jope |
 |
| Kõik ootasid . Need saiakesed , mis laual olid, neid ei söödud mitte ühtegi. ainult minu keeksi |
 |
| Marmorkeeks |
 |
| Assado |
 |
| Osa perekonnast. Vanaema juures sööming. |
 |
| Jalgrattasõit. Hea, et ma peale mahtusin. Jalgadel oli natukene kitsas, aga sõita sai |
 |
| Normaalsus Argentiinas |
 |
| Sugulased käisid Punta Arenas ja tõid mulle suveniiri |
 |
| Hahahha, Gonzale meeldib assado |
 |
| Tuul 42 km/h |
 |
| Salve Argentina |
 |
| Õhtukas sugulastega |
 |
| Olen staar. Sünnipäeva suveniirid külalistele. |
 |
| Kõik töös |
 |
| Kirjutasin karbile eesti keeles "Tänan" |
Koolist ja trennist
Õppisin Argentiina lipu tervituse laulu pähe. Nüüd saan vähemalt koos õpetajatega seda iga hommik kaasa laulda. Mul ju iga päev hommikuti lastakse koolis muusikat ja heisatakse Argentiina lipp. Kõik õpilased vihkavad seda, ma armastan. Kuigi ma kuulen seda laulu iga päev, on see mu üks lemmikuid. Lihtsad sõnad ja lihtne viis. Minu kui vahetusõpilase jaoks on taolist lugu lihtsam pähe õppida kui kiiret Argentiina cumbia räppi.
Eelmisel nädalal käisin trennis ja treenisin oma põselihaseid. Ega jah, vahetusõpilase jaoks kõige parem ja tõhusam trenn on naermine. Soovitan, see hoiab vormis.
Kossutreener on jumala vinge vana. Tal puudub üks sõrm või õigemini on see poolik. Nagu siin tavaks, annan minagi iga trenni alguses ja lõpus trenkule põsemusi.:D Ühe trenni lõpus kutsus ta ringi. Räägiti nagu tavaliselt. Mulle kingiti kossuvorm ehk siis kossupüksid ja -pluus. Jummala õnnelik, sest ma ei võtnud ühtegi kossu asja kaasa. Treener rääkis laupäevasest trennist. Mulle siis üritati seletada, et kella 2st kella 5ni on trenn. Tüübid arvavad, et ma ei saa midagi aru. Sogavad mulle oma vigavigases inglise keeles mingit teksti. Lõpuks pusisin ise välja hispaania keeles, mis kell mu trenn hakkab ja lõpeb. Põhimõtteliselt oli probleem selles, et nad ütlesid dos a cinco(see on häälduse järgi). Kuid mina tunnen kirjapildi järgi dos hasta cinco. Sai nalja. Lõpuks kui ma jälile sain, et nad hastat ei kasuta, siis trenku palus mulle aplodeerida. Kõlas vinge aplaus. Jee sain aru. Muide enne trenni sain ma teada, et mu üks kossukas ei olegi poiss. Nimelt üks tüüp, kes käib riides nagu poiss, omab vanse ja näos igasuguseid neete, on tegelikult tüdruk. Mõtle - ma olin 2 nädalat tennis ja ma saan alles nüüd teada, et ta tüdruk on. Seda ma mõtlesin, et miks ta tüdrukute vetsus joomas käib, tüdrukute rõivistus on ja miks tal nii peenike hääl on. Ega ma vahtisin kah ikka natukene imelikult kui ta tüdrukute vetsus jõi (eestlaslik), ega ta algul aimas, et ma sedasi arvan. Peale seda kui ma tegelikkust teada sain, siis oli nalja kui palju. Õnneks ta ei solvunud. Lahe tüdruk. Üldse mu trennikad on nii lahedad. Võtsid kohe omaks ja teevad nalja. Ja pealegi ei ole siin tunda, et keegi oleks tiimi pea või õigemini juht. Kõik on võrdsed (koolis sama lugu), nt on mul tiimis üks väga kogukas tüdruk. Eestis oleks see temale küll väga vaimselt kurnav (on ju eestis sellised kiusamised moes), aga siin on ta kõigiga samasugune. Räägib toredat juttu ja teeb nalja. Nii tore, et siin mingit vaimset vägivalda pole. Selle poolest mulle väga Argentiina meeldib. Oled sa kole, paks, vinnilise näoga, ühe käega - ikkagi oled sa samasugune kui teised. Eestlased võtke eeskuju!!!
Kool - lõpuks sain ma oma bioloogia ettekannetega valmis. Ma 11 klass ju ja meil hetkel bioloogias teemaks luud. Ma pidin tegema ettekande pindluust. Siin tehakse enamasti plakati vormis ettekandeid pm kahele A3 paberile. Alguses tegin eesti keeles ning jutustasin terve klassi ees eesti keeles. Kõik filmisid ja vahtisid tuima näoga. NB! mu bio õps filmis isegi enda teloga. Tollel päeval jagas meile veel kommi. Ega siin kool meelakkumine pole. Ma mõtlesin alguses, et ahh Argentiina kool, midagi ei pea õppima. Aga mine kanni, ma õpin siin 10 korda rohkem kui Eestis. Esiteks mu kool on üle ootuste tugev ning tunde on kõvasti rohkem. Teiseks antakse normaalset kodutööd. Ettekandeid peab korralikult valmistuma. NT kirjandusest peab olema üks powerpoint´i ettekanne 45 mintsa ja näiteks pindluust pidin ma kirjutama definitsiooni, funktsiooni, kus ta asub, mis on koostis, kuidas on ühendatud, kuidas liigub. Peale selle pidin veel sinna pilte joonistama ja siis nimetusi andma (luude osadest leidsin ainult inglise ja hispaania keelseid sõnu) Anna minna, ma eesti keeles ei leinud üldse infot. Niisiis esimene kord ajasin sinna lihtsalt teksti, mida ma luudest olen kuulnud. Valmistasin 3-4 tundi mingit plakatit. Inglise keeles tegin samasuguse, kuid rohkem seletusi. Hispaania keele omaga aitasid mul valmis saada mu hostema, vanaema ja üks lastearstiks õppiv tudeng. Hispaania keelne plakat ajas mu juhtme hispaania keele koha pealt ikka väga vussi. Need sõnad ja tähendused - appii. Õppin ennem selgeks kõik luude nimetused hispaania keeles kui kõik puu -ja juurviljad. Sellele hisp.keelsele plakatile lisasin veel ühe värvifoto, mille tegin ühel õhtul, kui mu vanaisa saagis lammast, kus oli pindluud kenasti näha. Täna sain kiita, et ma kõik töö korralikult ära tegin. Saan nüüd bioloogias hindeid.
Niisiis saan väga targaks:) Aasta ei lähe raisku. Muide kolmapäeval on mul luude kohta töö. Pean kõiki nimetusi hispaania keeles teadma, sealhulgas kõikide luude osade nimetusi samuti. Näiteks pindluul on pea, kael, lõpp jpm. :D 11 klass ikkagi ju:D
Eelmisel nädalal käisin trennis ja treenisin oma põselihaseid. Ega jah, vahetusõpilase jaoks kõige parem ja tõhusam trenn on naermine. Soovitan, see hoiab vormis.
Kossutreener on jumala vinge vana. Tal puudub üks sõrm või õigemini on see poolik. Nagu siin tavaks, annan minagi iga trenni alguses ja lõpus trenkule põsemusi.:D Ühe trenni lõpus kutsus ta ringi. Räägiti nagu tavaliselt. Mulle kingiti kossuvorm ehk siis kossupüksid ja -pluus. Jummala õnnelik, sest ma ei võtnud ühtegi kossu asja kaasa. Treener rääkis laupäevasest trennist. Mulle siis üritati seletada, et kella 2st kella 5ni on trenn. Tüübid arvavad, et ma ei saa midagi aru. Sogavad mulle oma vigavigases inglise keeles mingit teksti. Lõpuks pusisin ise välja hispaania keeles, mis kell mu trenn hakkab ja lõpeb. Põhimõtteliselt oli probleem selles, et nad ütlesid dos a cinco(see on häälduse järgi). Kuid mina tunnen kirjapildi järgi dos hasta cinco. Sai nalja. Lõpuks kui ma jälile sain, et nad hastat ei kasuta, siis trenku palus mulle aplodeerida. Kõlas vinge aplaus. Jee sain aru. Muide enne trenni sain ma teada, et mu üks kossukas ei olegi poiss. Nimelt üks tüüp, kes käib riides nagu poiss, omab vanse ja näos igasuguseid neete, on tegelikult tüdruk. Mõtle - ma olin 2 nädalat tennis ja ma saan alles nüüd teada, et ta tüdruk on. Seda ma mõtlesin, et miks ta tüdrukute vetsus joomas käib, tüdrukute rõivistus on ja miks tal nii peenike hääl on. Ega ma vahtisin kah ikka natukene imelikult kui ta tüdrukute vetsus jõi (eestlaslik), ega ta algul aimas, et ma sedasi arvan. Peale seda kui ma tegelikkust teada sain, siis oli nalja kui palju. Õnneks ta ei solvunud. Lahe tüdruk. Üldse mu trennikad on nii lahedad. Võtsid kohe omaks ja teevad nalja. Ja pealegi ei ole siin tunda, et keegi oleks tiimi pea või õigemini juht. Kõik on võrdsed (koolis sama lugu), nt on mul tiimis üks väga kogukas tüdruk. Eestis oleks see temale küll väga vaimselt kurnav (on ju eestis sellised kiusamised moes), aga siin on ta kõigiga samasugune. Räägib toredat juttu ja teeb nalja. Nii tore, et siin mingit vaimset vägivalda pole. Selle poolest mulle väga Argentiina meeldib. Oled sa kole, paks, vinnilise näoga, ühe käega - ikkagi oled sa samasugune kui teised. Eestlased võtke eeskuju!!!
Kool - lõpuks sain ma oma bioloogia ettekannetega valmis. Ma 11 klass ju ja meil hetkel bioloogias teemaks luud. Ma pidin tegema ettekande pindluust. Siin tehakse enamasti plakati vormis ettekandeid pm kahele A3 paberile. Alguses tegin eesti keeles ning jutustasin terve klassi ees eesti keeles. Kõik filmisid ja vahtisid tuima näoga. NB! mu bio õps filmis isegi enda teloga. Tollel päeval jagas meile veel kommi. Ega siin kool meelakkumine pole. Ma mõtlesin alguses, et ahh Argentiina kool, midagi ei pea õppima. Aga mine kanni, ma õpin siin 10 korda rohkem kui Eestis. Esiteks mu kool on üle ootuste tugev ning tunde on kõvasti rohkem. Teiseks antakse normaalset kodutööd. Ettekandeid peab korralikult valmistuma. NT kirjandusest peab olema üks powerpoint´i ettekanne 45 mintsa ja näiteks pindluust pidin ma kirjutama definitsiooni, funktsiooni, kus ta asub, mis on koostis, kuidas on ühendatud, kuidas liigub. Peale selle pidin veel sinna pilte joonistama ja siis nimetusi andma (luude osadest leidsin ainult inglise ja hispaania keelseid sõnu) Anna minna, ma eesti keeles ei leinud üldse infot. Niisiis esimene kord ajasin sinna lihtsalt teksti, mida ma luudest olen kuulnud. Valmistasin 3-4 tundi mingit plakatit. Inglise keeles tegin samasuguse, kuid rohkem seletusi. Hispaania keele omaga aitasid mul valmis saada mu hostema, vanaema ja üks lastearstiks õppiv tudeng. Hispaania keelne plakat ajas mu juhtme hispaania keele koha pealt ikka väga vussi. Need sõnad ja tähendused - appii. Õppin ennem selgeks kõik luude nimetused hispaania keeles kui kõik puu -ja juurviljad. Sellele hisp.keelsele plakatile lisasin veel ühe värvifoto, mille tegin ühel õhtul, kui mu vanaisa saagis lammast, kus oli pindluud kenasti näha. Täna sain kiita, et ma kõik töö korralikult ära tegin. Saan nüüd bioloogias hindeid.
Niisiis saan väga targaks:) Aasta ei lähe raisku. Muide kolmapäeval on mul luude kohta töö. Pean kõiki nimetusi hispaania keeles teadma, sealhulgas kõikide luude osade nimetusi samuti. Näiteks pindluul on pea, kael, lõpp jpm. :D 11 klass ikkagi ju:D
 |
| Kui Eestis kasutatakse saage puude saagimiseks, siis siinkandis saetakse lammast :D Pole puid mida saagida!! Ettevalmistus emadepäeva sööminguks. |
Monday 10 October 2011
Nädalavahetus 07.10-09.10.11
Nädalavahetus oli ülitsill. Reedel peale kooli tuli hostisa kooli järgi (jess), muidu oleksin külma tuulega pidanud koju kõndima. Läksime ostma süntesaatorile elektrijuhet. Hostperel on olemas süntekas, kuid senini juhtmeta, niisiis ei ole saanud sellega veel mängida. Kuna ma natukene pinnisin/palusin, et mu sõrmed kibelevad väga mängida, siis täitsid nad minu soovi. Poes pidime järjekordselt ootama, mis on siin üldse väga tavaline.
/ Ükskord autol paranduses järel käies pidime ootama 40 mintsa, et boss kohale saabuks ja oma allkirja paneks alla .:D/
Loomulikult koju jõudes olid kõik sünteka ümber. Gonza (hostvenna) printis mulle kiiresti 3 lugu ja ma mängisin. Lõpuks meenus mulle, et mul reedel ju trenn kah. Kell oli 7 läbi - seekord siis trenni ei jõudnudki.
Valmistusin hoopis klubisse minekuks. ( klubi on mõeldud 14-17 aastele ning seal ei müüda alkoholi. Sisse saab kah ainult dokumendiga, mis õiget vanust tõestaks.) Mu klassiõed helistasid ja teatasid, et 2 tükki on haiged, ühel vanemad ei luba ning üks lihtsalt ei viitsi. Ütlesin ok, sest koolis Marius ( vahetusõpilane, aga tuli Rotary kaudu) oli mu käest küsinud, kas ma tahaksin enne klubisse minekut nende poolt läbi tulla. Tol hetkel vastasin ei, oli näha veits mase nägu. Heheh. Õhtul helistasid mulle veel paralleel-klassikad. Enne 12 läksin alla ja vaatasin, ohhoo mu hostisa unustas vist ära, et ta lubas mind peole viia. Ta oli konjakit joonud. Sain naerda. Niisiis kui ema tuli kella poole 1 ajal koju, siis viis ta mind Mariuse juurde kodupeole. Hiljem läksime kõik koos klubisse. Kuna mu vanemad ei luba mul taksoga üksi sõita, siis tuli mu hostisa mulle kuskil 5 ajal järgi. Rio Grandes enamasti kõik inimesed sõidavad autodega. Väga vähesed kõnnivad - vaid päeval ja ilusa ilmaga. Autoga sõidetakse sellepärast, et siin on natukene ohtlik, eriti õhtul. Ma pole veel seda ohtu eriti märkanud, kuid öösel küll ei tahaks üksi kõndida. Siin on veel nii, et kui kuhugi lapsi viiakse autoga, siis alati vaadatakse järgi, et kas ta läks sinna sisse ja on korralikult hoole all. Niisiis auto on igapäev in. Me sõidame autoga isegi vanaemale külla, kes elab 100 meetri kaugusel. :D
/ Ükskord autol paranduses järel käies pidime ootama 40 mintsa, et boss kohale saabuks ja oma allkirja paneks alla .:D/
Loomulikult koju jõudes olid kõik sünteka ümber. Gonza (hostvenna) printis mulle kiiresti 3 lugu ja ma mängisin. Lõpuks meenus mulle, et mul reedel ju trenn kah. Kell oli 7 läbi - seekord siis trenni ei jõudnudki.
Valmistusin hoopis klubisse minekuks. ( klubi on mõeldud 14-17 aastele ning seal ei müüda alkoholi. Sisse saab kah ainult dokumendiga, mis õiget vanust tõestaks.) Mu klassiõed helistasid ja teatasid, et 2 tükki on haiged, ühel vanemad ei luba ning üks lihtsalt ei viitsi. Ütlesin ok, sest koolis Marius ( vahetusõpilane, aga tuli Rotary kaudu) oli mu käest küsinud, kas ma tahaksin enne klubisse minekut nende poolt läbi tulla. Tol hetkel vastasin ei, oli näha veits mase nägu. Heheh. Õhtul helistasid mulle veel paralleel-klassikad. Enne 12 läksin alla ja vaatasin, ohhoo mu hostisa unustas vist ära, et ta lubas mind peole viia. Ta oli konjakit joonud. Sain naerda. Niisiis kui ema tuli kella poole 1 ajal koju, siis viis ta mind Mariuse juurde kodupeole. Hiljem läksime kõik koos klubisse. Kuna mu vanemad ei luba mul taksoga üksi sõita, siis tuli mu hostisa mulle kuskil 5 ajal järgi. Rio Grandes enamasti kõik inimesed sõidavad autodega. Väga vähesed kõnnivad - vaid päeval ja ilusa ilmaga. Autoga sõidetakse sellepärast, et siin on natukene ohtlik, eriti õhtul. Ma pole veel seda ohtu eriti märkanud, kuid öösel küll ei tahaks üksi kõndida. Siin on veel nii, et kui kuhugi lapsi viiakse autoga, siis alati vaadatakse järgi, et kas ta läks sinna sisse ja on korralikult hoole all. Niisiis auto on igapäev in. Me sõidame autoga isegi vanaemale külla, kes elab 100 meetri kaugusel. :D
Laupäeval lollitasime Kiaraga. Ootasin, et mulle korvpalli võistlustest märku antakse, aga ei antudki. Aaa tegime PIZZAT - mu lemmik söök ju. Õhtul läksin Rio Grande Skaudirühma sünnipäevale. Sain nii paljude lahedate inimestega tuttavaks. Kuna ma Eestis skaudivannet ei jõudnud anda, siis teen seda siin. Jeee. Toimus sööming, tantsud, näidendid ja lõpuks bailatamine (tantsimine).
Pühapäev. Kiara tuleb hommikul kell 11.30: “Grete, rapido, rapido, ahora 11 y media!“ (Grete, kiiresti, kell on pool üksteist) Kuna ma ei olnud viimasest kahest päevast välja puhanud, siis ütlesin uniselt: „yo 10 minutas dormir y despues yo voi arriba.“(magan 10 minutit ja siis tulen ülesse) Kuulen kuidas Kiara esimesele korrusele jookseb ja ütleb isale: „ Papa, Grete no quiere voi en Tolhuin ahora, ella quiere dormir.“ (isa, Grete ei taha minna Tolhuini, ta tahab magada.) Nüüd olin kohe püsti. Mul oli juba meelest läinud, et me pidime Tolhuini minema. Roomasin alla, kõik olid üleval. Pidime kohe minema, aga enne minekut oli veel hommikusöök ja ma käisin veel pesus ning ootasin tund aega. Niipalju siis kiirest minekust, oleksin saanud 30 mintsa vabalt magada.
Niisiis Tolhuin. On Rio Grandele kõige lähedamal asuv linnake Tulemaal. Tulemaa on pm Eestiga sama suur, ainult siin on vähem rahvast. Tulemaal on kolm linna: Rio Grande, Ushuaia ning Tolhuin. Viimased kaks on turistide linnad. Tolhuin asub poolel teel Usuhaiasse, elankke on 7 tuhat, väga populaarne, kuna siin on väga ilus.
Subscribe to:
Posts (Atom)