Pühapäev oli emadepäev siinkandis. Traditsioonid on samad, mis Eestis - kingitused, kallid, sööming.
Päev hakkas sellega, et ma ärkasin kell 9.15. Läksin valmistuma. Minu imestuseks siblis hostisa juba ringi. Muidu magab kella 12ni. Kuna ma olen siin ainult ühe aasta ning kogen ainult üks kord enda vahetusperega emadepäeva, siis mõtlesin teha suursuguselt. Tegin suure palakti, kirjaga " Feliz dia de la Madre. Toda la famila te quiere." Minupoolseks kingituseks tegin suure marmorkeeksi. Mõtlesin, et kingitusena asi on asa ja niikuinii mu hostpere teeb mitu kingitust. Hommikul tuli Kiara mind aitama. Värvis plakati natukene kirjumaks ja aitas mul keeksi tainast süüa. Keeksist nüüd - kodus ei olnud küpsetuspulbrit, isa läks poodi, ostis mulle pärmi. Tegin siis pärmiga :D , peale selle ei oskanud ma ahju tööle panna. Lõpuks Gonza jõudis kah meile appi ja päästis mu murest. Aa põhimõtteliselt suutis mu keeksike vahepeal natukene pealt ülepruunistuda, niimoodi, et ajas parajalt kõrbehaisu ja oli pealt pruun. Õnneks oli see ainult pealt kõrbenud, nii et sain selle pealmiseosa ära lõigata ja lõpuks oli see ümberpöörates ikkagi väga ilus ja hea keeks. Lisasin veel šhokolaadikreemi.:) Õnneks tuli keeks kokkuvõttes normaalne :D
Minu ettekujutlus ideaalsest emadepäevast oli selline, et Vero (hostema) ärkab ülesse ja siis me teeme üllatuse. Tegelikkus oli selline: kõik oli valmis (kõik puhas, hommikusöögi laud kaetud, plakat seina peal ning kook kohekohe valmis), läksin ülesse ning panin villased sokid jalga(jõudsin ennem veel pesus käia). Isa helistas ja küsis: "Kas Vero on juba üleval". "Oota, ma vaatan!" Mu hostema oli veel voodis ning liigutas ainult oma varbaid. "Ei ta magab". Võtsin oma salli ning läksin trepi juurde. Astusin ühe astme jaaaaaa....... kolks, kolks, kolks:D Kukkusin juba teist korda trepist alla. :D Feil. Läksin alla, Kiara juurde. Äkki kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Ja kes see oli - ikka mu vahetusema Veronica. Niisiis suutsin emadepäeval oma hostema oma trepist alla kukkumisega üles ajada. Kui feil see ikka olla saab. :D Teile vist ei tundu, et see feil oleks, aga minule on. NB! See on ju mu esimene ja ainuke emadepäev koos mu hostperega ju. Ikkagi, kes suudaks hostema emadepäeval niimoodi ülesse ajada. Vero tuli ja küsis "Kõik korras". Ma läksin naerdes teda kallistama ning soovisin head emadepäeva. Ta vist algul mõtles, et ma läksin ta õlale nutma. Ega naermisest ja nutmisest aru ei saa. Laususin veel, et minuga on kõik korras. Siis jõudis mu hostisa ka koju ja andsime kingitused. Gonza kinkis valge jope, isa käekella (ei olnud üldse odav), mina suure marmorkeeksi ja kaardi ning Kiara musimusi ja kaardi.
Peale seda läksime vanaema juurde assadole. See on siis Argentiina traditsiooniline grillitud liha. Mind see eriti ei vaimustanud, sest ma olin ju eelmisel päeval näinud, kuidas lihakeha lõigatakse ja see mu isu ei pälvinud. Piirdusin kanaga, mis oli samuti väga hea. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Laual oli veel peedisalat munaga, siis kartul majoneesiga, tavaline salat, riisisalat, kurgi-tomati salat. Vahepeal käisime väljas ning võitlesime tuulega. Tuul oli vägev, aga siin üsna tavaline. Vaatasin pärast netist tuuletugevust ja see näitas 42 km/h - pole paha või mis. Igal juhul hea, et ma väga õbluke pole, oleks vabalt lendu tõusnud. Näonahk tahtis küll selle tuulega minema minna. :D
Sõime veel emadepäeva torti.
Õhtul rääkisime lõpuks mu sünnipäevast. Ma olin koguaeg seda teemat edasi lükanud, nüüd lihtsalt pidin. Ma ei tahtnud üldse seda sünnipäeva arutada, sest ma tean, et siinne perekondlik sünnipäev tähendab lihtsalt 30 inimest. Ja minu kui eestlase jaoks on see ikka väga palju rahvast. Eestis tuleb selline arv kokku ainult korra aastas. Niisiis hakkas mu ema neid nimekesi paberile kirjutama ning ma ootasin lõppu. Lõpuks jõudis.:D
Argentiinas traditsiooniks tähtsatel sünnipäevadel teha tänukingitust. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui külalised hakkavad sünnipäevalt lahkuma, siis nad saavad väikese kingituse. Ma ei saanud üldse aru alguses. Seletasid mingi 10 mintsa. Niisiis eile õhtul tegelesime karbikeste kaunistamisega.
Appi sünna juba homme!
Päev hakkas sellega, et ma ärkasin kell 9.15. Läksin valmistuma. Minu imestuseks siblis hostisa juba ringi. Muidu magab kella 12ni. Kuna ma olen siin ainult ühe aasta ning kogen ainult üks kord enda vahetusperega emadepäeva, siis mõtlesin teha suursuguselt. Tegin suure palakti, kirjaga " Feliz dia de la Madre. Toda la famila te quiere." Minupoolseks kingituseks tegin suure marmorkeeksi. Mõtlesin, et kingitusena asi on asa ja niikuinii mu hostpere teeb mitu kingitust. Hommikul tuli Kiara mind aitama. Värvis plakati natukene kirjumaks ja aitas mul keeksi tainast süüa. Keeksist nüüd - kodus ei olnud küpsetuspulbrit, isa läks poodi, ostis mulle pärmi. Tegin siis pärmiga :D , peale selle ei oskanud ma ahju tööle panna. Lõpuks Gonza jõudis kah meile appi ja päästis mu murest. Aa põhimõtteliselt suutis mu keeksike vahepeal natukene pealt ülepruunistuda, niimoodi, et ajas parajalt kõrbehaisu ja oli pealt pruun. Õnneks oli see ainult pealt kõrbenud, nii et sain selle pealmiseosa ära lõigata ja lõpuks oli see ümberpöörates ikkagi väga ilus ja hea keeks. Lisasin veel šhokolaadikreemi.:) Õnneks tuli keeks kokkuvõttes normaalne :D
Minu ettekujutlus ideaalsest emadepäevast oli selline, et Vero (hostema) ärkab ülesse ja siis me teeme üllatuse. Tegelikkus oli selline: kõik oli valmis (kõik puhas, hommikusöögi laud kaetud, plakat seina peal ning kook kohekohe valmis), läksin ülesse ning panin villased sokid jalga(jõudsin ennem veel pesus käia). Isa helistas ja küsis: "Kas Vero on juba üleval". "Oota, ma vaatan!" Mu hostema oli veel voodis ning liigutas ainult oma varbaid. "Ei ta magab". Võtsin oma salli ning läksin trepi juurde. Astusin ühe astme jaaaaaa....... kolks, kolks, kolks:D Kukkusin juba teist korda trepist alla. :D Feil. Läksin alla, Kiara juurde. Äkki kuulen, et keegi tuleb trepist alla. Ja kes see oli - ikka mu vahetusema Veronica. Niisiis suutsin emadepäeval oma hostema oma trepist alla kukkumisega üles ajada. Kui feil see ikka olla saab. :D Teile vist ei tundu, et see feil oleks, aga minule on. NB! See on ju mu esimene ja ainuke emadepäev koos mu hostperega ju. Ikkagi, kes suudaks hostema emadepäeval niimoodi ülesse ajada. Vero tuli ja küsis "Kõik korras". Ma läksin naerdes teda kallistama ning soovisin head emadepäeva. Ta vist algul mõtles, et ma läksin ta õlale nutma. Ega naermisest ja nutmisest aru ei saa. Laususin veel, et minuga on kõik korras. Siis jõudis mu hostisa ka koju ja andsime kingitused. Gonza kinkis valge jope, isa käekella (ei olnud üldse odav), mina suure marmorkeeksi ja kaardi ning Kiara musimusi ja kaardi.
Peale seda läksime vanaema juurde assadole. See on siis Argentiina traditsiooniline grillitud liha. Mind see eriti ei vaimustanud, sest ma olin ju eelmisel päeval näinud, kuidas lihakeha lõigatakse ja see mu isu ei pälvinud. Piirdusin kanaga, mis oli samuti väga hea. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Laual oli veel peedisalat munaga, siis kartul majoneesiga, tavaline salat, riisisalat, kurgi-tomati salat. Vahepeal käisime väljas ning võitlesime tuulega. Tuul oli vägev, aga siin üsna tavaline. Vaatasin pärast netist tuuletugevust ja see näitas 42 km/h - pole paha või mis. Igal juhul hea, et ma väga õbluke pole, oleks vabalt lendu tõusnud. Näonahk tahtis küll selle tuulega minema minna. :D
Sõime veel emadepäeva torti.
Õhtul rääkisime lõpuks mu sünnipäevast. Ma olin koguaeg seda teemat edasi lükanud, nüüd lihtsalt pidin. Ma ei tahtnud üldse seda sünnipäeva arutada, sest ma tean, et siinne perekondlik sünnipäev tähendab lihtsalt 30 inimest. Ja minu kui eestlase jaoks on see ikka väga palju rahvast. Eestis tuleb selline arv kokku ainult korra aastas. Niisiis hakkas mu ema neid nimekesi paberile kirjutama ning ma ootasin lõppu. Lõpuks jõudis.:D
Argentiinas traditsiooniks tähtsatel sünnipäevadel teha tänukingitust. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui külalised hakkavad sünnipäevalt lahkuma, siis nad saavad väikese kingituse. Ma ei saanud üldse aru alguses. Seletasid mingi 10 mintsa. Niisiis eile õhtul tegelesime karbikeste kaunistamisega.
Appi sünna juba homme!
 |
| Valmistamine |
 |
| Meie plakat. Nii suurtele paberitele teeme koolis ettekandeid. |
 |
| Ema emotsioonid :) |
 |
| Loomulikult järgnes Argentiina kohaselt pikk arutelu, kuidas see tehti. |
 |
| Käekell |
 |
| Ja Jope |
 |
| Kõik ootasid . Need saiakesed , mis laual olid, neid ei söödud mitte ühtegi. ainult minu keeksi |
 |
| Marmorkeeks |
 |
| Assado |
 |
| Osa perekonnast. Vanaema juures sööming. |
 |
| Jalgrattasõit. Hea, et ma peale mahtusin. Jalgadel oli natukene kitsas, aga sõita sai |
 |
| Normaalsus Argentiinas |
 |
| Sugulased käisid Punta Arenas ja tõid mulle suveniiri |
 |
| Hahahha, Gonzale meeldib assado |
 |
| Tuul 42 km/h |
 |
| Salve Argentina |
 |
| Õhtukas sugulastega |
 |
| Olen staar. Sünnipäeva suveniirid külalistele. |
 |
| Kõik töös |
 |
| Kirjutasin karbile eesti keeles "Tänan" |
No comments:
Post a Comment