VÕTTA RUTTU MINUGA ÜHENDUST!!!

Enne veel kui alustan blogimist, on mul kallid sõbrad, kes te mind facebookis või kus iganes kätte tahate saada, teadeanne. Vabandan, et ma ei ole teile vastanud selle kahe nädla jooksul, aga püüdke aru saada, et hetkel on mul väga busy aeg ja ma üritan teie kirjadele vastata septembris, kui  suurem hullus mööda läheb. Ärge olge kurvad, ma luban, et ma vastan.

11.08.2011 ( ma tean, et see toimus ammu, aga tahan ise lihtsalt seda kunagi lugeda)

  ....... "VÕTTA RUTTU MINUGA ÜHENDUST" -Sille oli mulle sõnumi saatnud. Ma vaikselt aimasin, mis ta plaanid olid. Siis tuli mu ema ka alla ja ütles, et ta oli küsinud mis kell meil laev läheb.Olin talle kunagi öelnud, et kõige esimene laev, aga ta ei teadnud täpselt mis kell. Niisiis ta sõnumeeris mu emaga. Jep, tüüp oli mu emaga suhelnud kell 2 öösel.   See on üsna tavaline, et mu ema on mu assistent. Mu ema kaudu saab mind alati kätte, sest ta teab alati kus ma olen ja kuidas minuga kontakti luua. See on kõvasti lihtsam viis, kui mulle 15 korda helistada või sõnumeid saata.  

Kell 5.45 hakkasime Viimsi poolsaare ülemisest osast sõitma. Enne veel jätsin  Tallinna sugulasetega hüvasti ja kimasime sadamasse. Sille tegi suht äkküllatuse. Ta oli ju kuskil varahommikul Järvakandist sõitma hakanud.  Tallinnast tulid saatama issi, Sille ja Raimo, Helsingisse emme, Marten ja vanaema. Hea, et sSille vähemalt mind saatma tuli ( kuigi oli suvine varahommik), siis suutsin kurba meeleolu alla suruda. Sille ja Raimo vähemalt ei nukrutsenud. Issiga oli  nõme hüvasti jätta, sest ta nuttis ja loomulikult hakkasin ka mina  nutma. Meestsoost isikutega on  millegipärast alati raskem hüvasti jätta, kuna nende pisaraid igapäev ju ei näe. Kuna ma vesistasin passikontrolli  juures, ütles onuke  mulle " Don´t worry, always going all things better and better". Üritasin naerda, aga pisarad jätkusid ka laeva peale minnes ja olin näost ikka väga kurb. Ma mõistsin ikkagi kui väga ma teid kõiki armastan.

Läksime tekile Henriettele lehvitama. Mina lehvitasin lilla salliga tekilt ja tema Püünsist. Ta nägi isegi mind binokkliga ja tegi pilti.

byebye eesti ja teised sõbrad, aasta pärast näeme:)

Helsingisse jõudes küsisime infotüdrukutelt lennujaama viiva bussi peatuspaiga kohta ja liikusime kodinatega sinna. Jõudisme täpselt õigeks ajaks, nii et  ainult 5 mintsa saime puhata. Bussisõit Vantta lennujaama oli päris lahe, kuigi uni kippus peale. Nägime Helsingi uuselamurajooni, mis oli päris ilus. Vantaa tundus päris suur lennujaam, aga kui ma Heathrowsse jõudsin  tundus Vantta ikka täitsa köbin. Vantaas tšillasime ringi ja otsisime kiletamisteenust, kuid seda ei olnudki. Tegin  check-in´i ära ja jätsin ruttu teistega hüvasti, kuna tahtsin enne kontorolli läbida kui suur skaudide pealetung toimub. Kontrollis on parem kui rahvast on vähem, sest siis saad asjadel silma peal hoida. Mul ühel sugulasel võeti niimoodi telefon ära. Jep, päris palju  UK skaute oli. Kõndisin üksi Vanttas. Päris naljakas tunne oli, sest nüüd see iseseisev olemine hakkabki. Kõndisin ja kõndisin ja vastu tuli passikontroll. Ütlesin "Moi". 

"Tere"- vastas passikontrolli. Ma olin suht hämmingus, sest ei olnud ta ju midagi eestlaslikku näidanud või ütlenud.

 Vastasin " Tere".

 "Kuidas läheb"-vastas onu oma soomlase aksendiga ja nägi, et ma olen päris üllatunud.

 "Hästi läheb".

 "Kuhu minek?" 

"Algul Londonisse, siis Buenos Airesesse"

"Wawwwoo, kohe nii kaugele" ja lasi mul edasi minna. 

Siis jõudsin õnnelikult ilma eksimisteta oma terminaali ja gate´sse. Kartsin algul kohutavalt, et ma eksin kuhugi ära, aga võin ette öelda, et mul läks väga hästi.

Homme jätk.